Washington – siin me seiklus ei lõppe!

Bridge of the Gods. See sild viib matkajad Oregonist Washingtoni. Samuti on see oluline maamärk, sest markeerib nn true nobo’de jaoks viimast osariiki ning viimaseid 800 kilomeetrit ehk 500 miili. Minu grupi jaoks see nii ei olnud, sest meil oli veel teist samapalju Californias matkamata. Ja tegelikult olin ma Bridge of the Gods sillal seistes õnnelik, et mu seiklus ei lõppe Washingtonis.

Paljud peavad Washingtoni vaat’ et kogu raja üheks raskeimaks lõiguks. Miks? Olgugi, et mäed siin Kaskaadides ei ole kõrged, on siin suured aga kõrguste vahed. Sisuliselt ronib rada mäest üles ainult selleks, et uuesti sellest alla minna. Nii mitmedki mäkketõusud, seda eriti just Põhja-Washingtonis, on enam kui 15 kilomeetrit pikad, mille käigus tõuseb rada 700-lt meetrilt enam kui 2000 meetri peale. Ja siis jälle lauluga alla.

Kohe pärast Oregoni ja Washingtoni piiril asuva Bridge of the Gods silla ületamist muutus märkimisväärselt ka loodus. Olin järsku lopsakas metsas, kus vohas alustaimestik ning kus puude küljes rippus hunnik erinevad samblaid ja samblikke.

Washington vibes…

Kõrgematel kõrgustel olid domineerivad aga igasugused marjapõõsad: mustikad, ebamustikad (huckleberry), metsvaarikad, mis kusjuures ei näinud üldse meie metsvaarikate moodi välja, põldmarjad, ning terve hunnik marju, mille eestikeelsetest vastetest pole mul siiani aimugi (boysenberry, salmonberry jt). Esimestel nädalatel me neid aga väga süüa ei söandanud, sest need ei olnud enamasti veel valmis. Nädalake hiljem vitsutasin neid aga juba nii palju, kui vägegi endale sisse mahutada suutsin. Ja nii kogu Kanda piirini välja. Orgudes sõin vaarikaid, mägede nõlvadel ebamustikaid ja tippudes kohe päris mustikaid. Kui viitsime marju natuke korjata, siis saime lõunaks teha ka nutella-ebamustika wräppe. Nii hea!

Enne…
…ja pärast.

Esimesed ca 100 miili Washingtonist oli rajareljeefilt aga suhteliselt Oregonile sarnased ehk pigem oli maastik lauge ning metsane. Kõrgemad metsavabad alad avasid aga kauneid panoraamvaateid rada ääristavatele vulkaanidele. Ühel hetkel oli neid minu vaateväljas korraga koguni kolm: lameda tipuga St. Helens, mis kaheksakümnendate lõpus sellise pauguga oma pea kaotas, ehk üheainsa purskega ligi 300 meetrit lühemaks jäi; Rainier, mis on oma ligikaudu 4400 meetriga minu silmis Kaskaadide vulkaanide kuningas; ning Adams, mille jalamile meie teekond meid ka viis. Selja taga piilus aega ajalt Oregonis asuv Mt. Hood. Washingtoni esimese saja miili jooksul nägin mitmel päeval kõiki nelja. Ning millised iludused nad kõik olid! Ja need ei olnud ainsad. Põhja poole liikudes tervitasid meid õige pea ka Glacier Peak ja enne Kanadasse jõudmist sinas taamal Baker.

Kolm iludust.
Pilt mingil põhjusel hakib/väriseb veidi (pole aimugi miks, ma pole just eriline IT-geenius), aga saate aru küll.

Kui olime esimesed Washingtoni 100 miili läbinud, muutus maastik aga drastiliselt. Kui jõudsin üle Cispuse mäekuru, avanes minu ees suursugune Goat Rocks Wilderness, mis on peaaegu kõigi matkajate jaoks Washingtoni rajaosa kõrghetk, mõnele koguni lausa terve raja kõrghetk. Cispuse mäekurust mõned miilid edasi algab legendaarne Knifes Edge ehk järsul mäeharjal kulgev rajalõik. Otsustasime, et jätame selle järgmiseks päevaks ning paneme oma laagri püsti mõne miili pärast mäekuru. Tegelikult oli telkimiskohta selles paigas ikka väga raske leida, sest kogu see ala oli justkui matkajate laulupidu. Telgid siin ja telgid seal, telgid iga nurga peal! Lõpuks leidsime veidi vähemrahvastatud platsi ning panime sinna oma telgid püsti. Hommikul ootas meid aga ebameeldiv üllatus. Öösel oli imekaunis suveilm asendunud vihmasajuga. Kaunid vaated olid ühtäkki muutunud ühtlaselt halli tagataustaga piimasupiks. Milline pettumus!

Uuuuuuu, uue hommiku uduuuuuu!

Ma ei kavatsenud ühest kõige ägedamast rajalõigust kehva ilma pärast ilma jääda. Minuga samal nõul oli ka Eagle. Seega jäime kahekesi ilma muutumist ootama, teised kolm aga otsustasid edasi minna. Kuulsime ühelt vastutulevalt matkajalt, et pärastlõunal pidi ilm paremaks minema. “Huuh, seega lootust on!” mõtlesin omakeskis. Nii me siis järgnevad tunnid Eagle’i tarpi all kükitasimegi ning ilma paranemist ootasime. Pärastlõunal, umbes kella kolme paiku, hakkas ilm lõpuks ometi selginema. Alguses paistsid pilvede vahelt vaid üksikud päikesekiired, seejärel juba laigud rohelisi mäekülgigi. Ja ühel hetkel nägime kogu meie all laiutavat orgu, samal ajal kui mööduvad pilved mäetipud endiselt endi sisse olid mähkinud. Otsustasime oma ajutise varjupaiga kokku pakkida ja teele asuda. Alguses viis meid rada üles Old Snowy mäe nõlvale. Tuul oli selleks hetkeks taas tõusnud ja kõndisime ühes hiiglamasuures pilves. Mitte mingeid vaateid ei olnud, aga see pilvesolek oli omaette superelamus. Järgmisel hetkel selgines üks org, samal ajal kui teine oli täielikult pilvedega kaetud, mõni minut hiljem oli aga olukord vastupidiseks pööranud. Milline looduse etteaste! Tõsi, Washingtoni vulkaanide kuningat Rainieri me seekord selle mäeharja pealt küll ei näinud, aga ega see mind väga ei kurvastanudki, sest see kogemus, mille osaliseks saime, oli ülivõrdes võimas.

Hakkab looma!
Pildi autor: Quinn Wilson
Ja kaks hetke hiljem.
Seal mäeharja lõpus peaks vaadet kroonima Rainier, aga sellel korral otsustas ta jääda tagasihoidlikuks. Oh, well!
Pildi autor: Quinn Wilson

Kui olime mäeharjalt alla jõudnud, andsime veel jalgadele kõvasti hagusid alla, sest tahtsime mõned miilid ikkagi tolle päeva kontole saada. Kui järgisel päeval grupi jälle kokku saime, kuulsime ka teiste seiklustest. Nad olid sellelt lõigult kõige suurema vihma ja tuulega läbi läinud, TL kukkus peaaegu raja pealt alla, aga äge seiklus oli see neile olenemata kõigest sellest ikkagi olnud.

Lisaks kuulsale Goat Rocks Wildernessile oli Washingtonil ka teisi kauneid vaateid varuks. Ja kohe palju, väga palju. Suur osa neid vaateid avanesid vulkaanide lumistele tippudele, või hoopis kaunitele orgudele. Mägede nõlvad aga haljendasid ja sinasid lupiinidest ja teistest lilledest, ning orgude põhjas kohtasime aeg-ajalt tõelisi puumürakaid. Järgmisel hetkel aga nägin kõige ägedamaid kivimeid, mida oma elus näinud olen. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Washington pakkus midagi nii silmale kui ka hingele igal sammul. Alljärgnevalt mõned stiilinäited:

Tere, iludus!
Ja neid iludusi oli seal rohkem kui kalu meres!
Milline paks puuhiiglane!
Foto autor on taaskord Quinn
Ons need munad? Ei, hoopis jõe põhjas ovaalseks lihvitud kivid.
Üks avara vaate stiilinäide.
Hei, Adams!
Washingtoni klassika.
Ja kui oli pilves, siis olid vaated sellised.
Ja hommikusöögi kõrvale hoopis sellised vaated.

Omapärasele geoloogiale ja rikkalikule floorale ei jäänud alla ka kohalik fauna. Loomi kohtasin kogu Washingtoni 800 kilomeetri jooksul palju: lugematul arvul hirvesid, uskumatult rumalaid ümisejaid ja kanalisi, oravaid ja vöötoravaid. Kurvastusega pean tõdema, et karusid ma sealses karude paradiisis ei kohanud, õnneks ka mitte puumasid (huuh!).

Jõllitamisvõistlus Washingtoni moodi. Kumb jääb peale?
Hr Chipmunk põgenemas oma raskete pattude eest (vt pildi keskele).
Ma ei saa aru, kuidas need linnud veel välja surnud ei ole?! Oleksin võinud selle isendi (ja veel palju teisigi) paljaste kätega kinni püüda ja kanapraeks muuta.
Ma tahaksin ka elada nagu see ümisejahärra siin. Olla paks, laisk ja enesega rahul. #goals

Kutsusime oma kambaga Washingtoni osariiki peoosariigiks. Miks? Sest kõik minu kamraadid on ühel või teisel viisil selle kandiga seotud: Eagle on siit pärit, Disco kolis Seattle linna mõned aastad tagasi, Tea Leaves kolib sinna pärast matka ning Bugle’il on siin osa tema perekonnast ning loodetavasti kolib ta aasta pärast ka ise Washingtoni osariiki. Ja need sidemed väljendusid ka meie puhkepäevades. Kui olime poole Washingtoniga mäele jõudnud, algas pidu alles pihta. Veetsime mõnusa pika nädalavahetuse Eagle’i vanemate juures Seattle’i kõrval asuval Bainbridge’i saarel. Pärast rajale naasemist pidime kõigest kolm päeva metsas ööbima, mille järel võttis meid peale Bugle’i perekond, kes oli tema (ja meie kõigi) vaatamiseks sinna idarannikult kohale lennanud! Nad olid meile suurele seltskonnale kinni pannud võimsa Airbnb, kus nad meid aina imelise toiduga toitsid. Ja nii kaks täispikka päeva järjest. Ja meie ise ei liigutanud mitte LILLEGI. Elu oli nii ilus, et rajale naasemine oli raske, väga raske.

Leavenworth – liba-Baierimaa linnake USA-s.

Umbes kuus päeva pärast Bugle’i perekonnaga kohtumist Leavenworth’is, tulid meid rajamaagiaga tervitama Eagle’i vanemad. Istusime seal Rainy Pass’i parkimisplatsis pea pool päeva ja pugisime imemaitsvaid hot dog‘e, ajasime juttu, paitasime koeri ja lihtsalt nautisime. Siis jätsime oma grupikaaslaste Disco ja TL-iga hüvasti, sest nemad meiega piirini ei tulnud. Viimased 70 miili kulgesime Kanada poole kolmekesi.

Rainy Pass. Vasakult Disco, Eagle, Tea Leaves, mina ja Bugle. Viimast korda rajal viiekesi.
Pilti tegi vist Grey, Eagle’i vend.

Hea toit oli meil teemaks tervel rajal ning ega see meid ka mujal Washingtonis maha ei jätnud. Stehekinis, mis on väike linnake Chelani järve ääres ning kuhu pääseb ainult kas jalgsi, lennuki või praamiga, on kuulus oma pagariäri poolest. Ja seda põhjusega! Ostsin sealt kõige suurema kaneelirulli, mida ma oma 29 ja poole eluaasta jooksul näinud olen. Noh, tegelikult ostsin neid isegi kaks, sest kaks kaneelirulli tähendab ju topeltrõõmu.

Silmad on suurest õnnest suured nagu tõllarattad!
Foto Quinni poolt.

Aga kõige magusam hetk Washingtonis peaks hoolimata Stehekini kaneelirullidest ja sticky bunn’idest olema Kanada piirile jõudmine ehk põhjapoolsele monumendile patsu löömine. Terve Washingtoni osariigi jagu teadsin, et minu jaoks aga see nii magus ei ole, sest minna oli veel ligi 800 kilomeetrit, ehk teist samapalju, kui olin juba Washingtonis maha jalutanud. Aga magus sellegipoolest! Viimasel ööl enne piirini jõudmist magasime kolmekesi viimast korda lageda taeva all. Bugle’i jaoks jäi see viimaseks ööks sellel rajal, sest pärast Kanadasse jõudmist pidi tema tagasi koju idarannikule naasma. Justkui tema auks ja rõõmuks suigutas meid unne imekaunis päikeseloojang ning öösel säras Linnutee ülieredalt. Ärkasin iga natukese aja tagant üles ning vaatasin enda kohal säravat taevast, igal vaatluskorral oli Linnutee asend veidike muutunud. Täielik 5 billion star hotell! Nii ilus!

Viimasel hommikul avastasime, et olime eneselegi teadmata kahel eelneval ööl telkimisplatsi jaganud tüdrukuga nimega Lakes, keda juba alates Oregonist korduvalt rajal nägime. Otsustasime viimased miilid koos võtta ja ühiselt monumendi juures tähistada. Päev algas kerge ülesmäkke kulgemisega, kus meid tervitasid imekaunid vaated juba Kanadas asuvatele mägedele.

Kas sa Kanadat näed?

Ja sealt edasi oli kõik allamäge, ja seda selle sõna vägas mitmes tähenduses. Meie rada kulges viimased kilomeetrid peamiselt allamäge, kilomeetrid lausa kadusid tuulde. Kepsutasime rõõmsalt, hoog oli vägev! Lugesime järelejäänud miile ja kilomeetreid, ühel hetkel oli see arv sulanud kahe miilini. Ainult pool tundi veel! Ja siis tegin seda, mida ainult mina suudan teha. Sekundi murdosa jooksul ei pannud ma tähele, kuhu ma oma jalakese panin, mille tulemusena koperdasin nii haledalt mingi juurika otsa, et ei suutnud ennast matkakeppidega piisavalt kiiresti “ära päästa”. Ja nii ma siis lendasingi niimoodi vastu maad, et hea oli, et ma mulda sööma ei pidanud. Kukkusin nii hullusti oma haige põlve peale, et paari minutiga oli see paistes nagu maakera. “EIIIIIIII! Miks just nüüd!?!?” haletsesin ennast. Nutsin edasi liibates korraliku peatäie, ei saanudki aru, kas see oli nüüd suurest valust, vihast, et olin jälle nii koba, või teadmisest, et olin oma monumendi hetke sellega ära rikkunud. Loputasin korduvalt raja äärde jäänud ojakestes oma nägu ja hakkasin siis jälle nutma. Üldse ei suutnud oma emotsioone vagusi hoida. Aga siis otsustasin, et monumendifotole ma punaste paistes silmadega küll ei jää. Hingasin sisse ja välja ja üritasin häid mõtteid mõelda. Kui lõpuks piirini jõudsin, oli kogu selle tiangli pärast alles ainult 25% sellest positiivsest emotsioonist, mis seal oleks võinud olla. Lõin monumendile patsu, sõin lõunat, kirjutasin logiraamatusse sissekande ja ajasin sõpradega juttu. Lõpuks tegime kohustusliku fotoshuudi ka, tulemused said sellised:

Peaaegu nagu lõpp, aga mitte päris. Väga entusiastlik just pole. Ise ma sealt alla ei saanud, poisid ulatasid mulle abistava käe.
Pildi autor: Quinn Wilson
Kus ma küll ilma nende poisteta oleksin?! Tõenõoliselt enneaegselt tagasi kodus…
Pildi autor: Lakes

Kas ma mainisin, et monument on suhteliselt in the middle of nowhere? Selleks, et kuhugi sealt välja jõuda, tuleb piirist veel 13 kilomeetrit edasi matkata, suurem osa sellest ülesmäkke. Võtsin siis vitamiin I (loe: ibuprofeen) sisse ja hakkasin edasi tuterdama. Kui ibukas mõjuma hakkas, polnud nagu väga vigagi, sain käidud küll.

Kui Manning Park’i ehk Kanada esimesse asustaud punkti, kohale jõudsime, oli meil seal vastas Bugle’i onu Steve, kes meid auto peale korjas ja tagasi Ühendriikidesse sõidutas. Piiril kostitas ta meid imehea jäätisega ning seejärel viis ta meid oma koju Bellinghami, kuhu jäime kaheks päevaks. Steve loomulikult võõrustas meid imeliselt! Käisin Bellinghamis ka kaltsukas shoppamas, et tsivilisatsioonis oma matkariietusega liigselt mitte laineid lüüa.

Bellinghami idüll Tilly’ga.

Sealt edasi suundusime edasi Seattle’isse, kus pidime olema vähemalt 6. septembrini, et saaksin oma viisa pikendamise tähtsad protseduurid ära teha. See tähendas vähemalt pooleteisenädalast puhkust, kui mitte rohkemgi. Meid võõrustas Eagle’i perekond, eesotsas tema armsa ema Leann’iga. Kui alguses, kui olin Leavenworthis teada saanud oma viisakohtumise kuupäeva, olin suhteliselt löödud olnud, siis nüüd olin pikema puhkuse üle tegelikult väga õnnelik. Aega mul ju nüüd pärast viisa pikendamist oli ning põlvele oli puhkus hädavajalik.

Mis me siis selle süllekukkunud puhkusega peale hakkasime? Noh, esiteks broneerisime lennupiletid ära, esmalt Renosse, et Sierra Nevada kolmandal korral lõpuks ometi ära vallutada, ning seejärel tagasi kodumaale. Siis käisime Eagle’i isa ja kasuema kasutuses olnud katamaraaniga merel purjetamas, küpsetasime isekorjatud põldmarjadest pirukat, ja loomulikult sõime ja molutasime ka kõvasti. Ahjaa, ühe blogipostituse kirjutasin vist ka, success!

Ahoi, maarotid! Pean tõdema, et kleidi ostsin küll teemasse.
Pilti klõpsutas Professor

Ja sama kiirelt, kui Washington algas, sai see ka läbi. Aga õnneks ei tähendanud Kanada piir minu jaoks veel retke lõppu, sest 2653-st miilist oli mul Kanada piirile jõudes läbitud vaid tagasihoidlikud 2150.

Pärast kahte imetoredat nädalat Seattle’is lendasime tagasi Californiasse, et see rada ükskord ometi lõpuni käia. Kuidas see kõik aga välja nägi, pajatan teile täpsemalt juba järgmises postituses.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga