Suur vangerdus – Põhja-California

Milline pöörane nädal oli minu esimene nädal Sierra Nevada mägedes! Palju emotsioone, eneseületamist ja lumiseid mägesid. Kui olime üle Kearsarge’i mäekuru tagasi kõrbesse jõudnud, hääletasime esmalt Independence’i linnakesse ning sealt omakorda suuremasse Bishopi linna. Taco Bell, motell, dušš ning voodis magamine – see oli kõik mida minu väsinud keha soovis. Uus hommik tõi aga uued tuuled. Väga ootamatult olid mitu meie grupi liiget otsustanud oma plaane muuta. Ma teadsin juba varem, et Xena võtab rajalt ca nädalakese vabaks, et oma sõpradega ringi reisida. Aga sellel hommikul teatas Bird, et ka tema võtab vähemalt nädalaks ajaks aja maha ning sõidab oma vennale San Franciscosse külla. Ultra oli aga otsustanud, et tema matk on selleks aastaks läbi ning on aeg koju naasta. Whiplash ei olnud ka kindel, mida teha. Ainult Scout ja Bad Cheese olid kindlad, et nad lähevad mägedesse tagasi. Ma tundsin, et ei suuda seda tervet nädalat niisama passida ning pidin lähipäevil uuesti rajale saama. Aga samas andsin endale aru, et uus (lume)torm oli tulemas ning isegi kui ma läheksin Scouti ja Bad Cheese’iga tagasi mägedesse, siis ei suudaks ma eales nende kahe 20-aastase poisiga tempot hoida. Samas olin kindel, et üksinda ma nendesse mägedesse tagasi ei lähe, see oleks sulaselge enesetapp selle sõna suhteliselt otseses tähenduses. Sellise lumerohke aasta korral on paljudel matkalistel tavaks hüpata kuhugi põhja poole, kus lund on vähem või pole üldse, ning seal matkamist jätkata. Ainus mure oli, et ligi 70% kogu rajast Sierra Nevadast põhja suunas oli kaetud lumega. Kuulujuttude kohaselt oli Põhja-Californias ligi 130 miili pikkune enamasti lumevaba lõik, mis oleks olnud minu parim võimalus. Olin murtud, kurb ja segaduses. Mõne tunni jooksul kaalusin isegi kogu asja nurkaviskamist, kuid oma koduste ja sõprade toel otsustasin jätkata. Olin kuulnud, et suurem osa matkalisi hüppab Ashlandi linna Oregoni osariigis ning kõnnib sealt lõunasse. Kuna mul ühtegi paremat ideed polnud, siis selle mõttega asusin kohaliku hosteli, kus oli palju teisi matkalisi, poole teele, et endile seal mõtte- ja matkakaaslasi leida. Jätsime Ultra ja Birdiga hüvasti ning lonkisime ülejäänud grupiga hosteli poole. Ootamatult nägin tänaval kahte matkalist, kellega olin oma esimesel päeval kohtunud – Craftsman ja Shady. Taaskohtumise rõõm oli suur ning minu rõõm kasvas veelgi suuremaks, kui kuulsin, et nad kõnnivad linna piiri poole, et sealt Ashlandi poole hääletada. Nad pakkusid, et võin nendega ühineda. Nägin võimalust ning haarasin sellest! Jätsin oma sõpradega, kellega olin viimased kaks kuud iga päev ninapidi koos olnud, keset tänavat hüvasti ning võtsin suuna Ashlandi poole. Linna piirile me hääletama ei jõudnudki, sest kõik kulges nii, et Bird ja Ultra, kes pidid rendiautoga San Francisco poole minema, otsustasid meile küüti pakkuda ning meid Ashlandi viia. Win! Sõit kestis ligi seitse tundi ning kui lõpuks Ashlandi jõudsime, oli väljas juba pilkane pimedus. Järgmisel hommikul viis Bird meid kohta, kus PCT ristub kiirteega ning teele me asusimegi. Matkasin järgmise lõigu kuni Seiad Valley’i linnakeseni koos Craftsmani ja Shady’iga. Esimestel päevadel tundsime oma kehades suurt Sierra pingutuse väsimust ning miilid olid rasked kogunema. See torm, mille eest Sierra mägedest pagesime, oli oma embusesse haaranud aga kogu lääneranniku, mis meie jaoks tähendas küll mahedamaid temperatuure kui Sierra Nevada kõrgetes mägedes, kuid lume- ja lõrtsisadu ei läinud meistki mööda. Külm ja enamasti märg oli kogu 70-miiline lõik. Minu suureks üllatuseks ei olnud lumi kuhugi kadunud, mõnel päeval sumpasime ligi poole ajast lumel ning mitmel korral olime sunnitud ohutuse eesmärgil endile alternatiivse raja looma. Mul oli lumest tõeline villand! Selle lõigu vältel ületasime Oregoni ja California osariigi piiri.
Esimesed selged Oregoni vaated.
Pärast paarikümmet miili Oregonis, olime taas tagasi California osariigis.
Kui jõudsime Seiad Valley’i linnakesse, otsustasin võtta korraliku puhkepäeva. Craftsman ja Shady, kellega koos matkamist olin väga nautinud, otsustasid samal päeval jätkata. Olin väga kahe vahel. Ühest küljest tahtsin väga nendega matkamist jätkata, kuid samal ajal tundsin ennast viienda rattana vankri all. Olin kuulnud, et üks punt poisse, kellega minu grupi rajad olid kõrbes korduvalt ristunud, olid samuti Ashlandi hüpanud ning pidid paari päeva pärast Seiad Valley’sse jõudma. Otsustasin poiste lahkel loal selle grupiga liituda. Selleks ajaks, kui poisid, keda tuntakse rajal the Stooges’i nime all, Seiad Valley’sse jõudsid, olin selles masendavas linnakeses viibinud viimased kaks ja pool päeva. Need päevad oli täis niisama molutamist, õhtust karaoket ja imelisi Costco mooniseemnemuffineid. Kui poisid, või õigemini minuvanused mehed, Seiad’isse sõitsid, oli nende kolmene grupp kasvanud seitsme liikmeni: Eagle, Bugle, Disco, Sunshine, Tea Leaves, Mountain Time, Good Flow, lisaks Moze, kes pidi pikemaks linna jääma ning omi asju ajama. Milline kamp, äge! Meieni olid jõudnud kuuldused, et järgmine lõik on aga lumerohke ja väga tehniline, palju hullem kui Sierra Nevada. Otsustasime, et võtame ette eepilise maanteekõnni, et ohtlikust lõigust mööda saada. Järgmised ca viis päeva kõndisime mööda asfaltiga kaetud maanteid nii, et jalgadest lendas sädemeid. Tegime väikese peatuse Etna linnakeses, mille atmosfäär mulle väga meeldis. Seal kohtusime uuesti Shady ja Craftsmaniga, kes olid otsustanud Seiad Valley ja Etna vahelise lõigu mööda rada matkata. Nad kinnitasid, et rada oli väga tehniline, ning otsustasid järgmise lõigu samuti mööda maanteed kõndida. Minu grupp oli aga asfaltil kõndimisest nii väsinud, et otsustas järgmised 22 miili järgmise telkimisalani hääletada. Ka mina olin asfaltist hullupööra tüdinenud, kuid olin jäärapäine ning kavatsesin selle maa siiski mööda maanteed kõndida. Olin otsustanud, et isegi kui ma ei saa kogu rada mingil põhjusel mööda õiget PCT rada kõndida, siis vähemalt tahan endast maha jätta katkematu jäljeraja.
Osa meie maanteekõndi harrastavast grupist.
Ühel õhtul panid sõbrad minu telgi püsti, sest olin oma 22-miilist soolomatka tegemas. Selline oli tulemus!
Kokku kõndsime sellel lõigul asfaltteedel ligi 100 miili. Viimasel päeval tahtsin hellade jalgade pärast lausa nutta. Kui lõpuks tagasi enamasti lumevabale rajale jõudsime, olin nii õnelik, et oleksin võinud suurest õnnest maad suudelda. Tagasi kuival rajal, oli meie igapäevaseks saatjaks Mt. Shasta, imekaunis kuninglik lumise tipuga vulkaan, mida iga natukese aja tagant nägime. Enne järgmisse linna jõudmist saime suure osa ajast kõndida mööda imekaunist mäeseljakut ning vaated sellelt olid imelised! Kui mõni päev hiljem Dunsmuir’i linnakesse jõudsime, tundsime, et on aeg järjekordseks puhkepäevaks. Mõeldud-tehtud. Rentisime Airbnb kaudu maja ning suur lebotamine võis alata. Vannis pesu pesemine, toidu ostmine ja enese kasimine kuulus otse loomikult asja juurde. Kui uuel päeval teele asusime, kohtasime üht vana sõpra – Xenat. Pärast pisikest puhkust, otsustas temagi Sierra mägedesse mitte naasta ning hüpata Põhja-Californiasse ning sealt edasi põhja poole kõndida. Veel mitu kaunist päeva pärast Dunsmuiri saatsid meid imelised Mt. Shasta vaated. See vulkaan on lihtsalt imeline, IMELINE!
Oo, Mt. Shasta, sa oled imekaunis!
Mõni päev pärast Dunsmuirist lahkumist ootas meid ees järjekordne lumelõik. Poisid otsustasid minna ümber mäe, meie tüdrukutega üle mäe. Sumpasime lumes, liuglesime, sõime slushie’id ehk lund, mis oli segatud 3-in-1 kohvipulbriga, võitlesime lõputute manzanita põõsastega ning lõbutsesime niisama. Poistel aga nii hästi ei läinud. Nende “ümber mäe” rada ei viinud neid kuhugi, mille tulemusena nad kõndisid sisuliselt sama rada pidi, mis meie. Lisaks said nad korduvalt herilaste käest nõelata, Disco vigastas oma hüppeliigest ning kõik muu, mis vähegi sai valesti minna, läks valesti.
Plikad ja Shasta.
Disco haige jalg tõi meile aga parasjagu pöörase seikluse kaela. Kuna olime lähimast linnast 30+ miili kaugusel, saime aru, et omal jalal ta sealt välja ei kõnni. Kohe, kui mobiililevi saime, helistasime kohaliku forest service’ile ehk meie mõistes siuliselt metskonda ning küsisime, kas neil oleks võimalik meid aidata ja keegi autoga mõnele väiksemale kõrvalteele vastu saata. Ja siis hakkas pall veerema. Mõni telefonikõne hiljem saime aru, et autost ja metskonnast on asi kaugel, väga kaugel. Discole tuli järele terve tuletõrjeauto täis päästjaid. Olime eelnevalt kogu tema varustuse omavahel ära jaganud, et tema kotti kergendada ning selle tulemusena sai ta õnneks kuidagi käia. Pikk jutt lühidalt – tuletõrjujad jalutasid meile vastu ning siis kõndisime koos nendega nende masinani, samal ajal mägedest ja karu jälgedest pilte tehes. Mõni päev hiljem ilmus kogu “päästeoperatsioonist” draamast nõretav ajaleheartikkel, mis meile oi-kui-palju nalja pakkus. Artiklit saab lugeda sellelt lingilt: https://riversidecountynewssource.org/2019/06/10/remote-rescue-underway-along-pacific-crest-trail/
Disco peenemat sorti sõiduvahend.
Kui olime Disco päästeauto peale pannud, andsime jalgadele valu ning jõudsime õhtuks 17 miili kaugusele asuvasse Burney Falls Memorial parki, kus asub samanimeline kuulus kosk. Kuna kellaaeg oli hiline ja väljas juba pime, otsustasime kose vaatamise järgmiseks päevaks jätta. Ning see oli seda väärt! Milline vaatepilt! Justkui igast võimalikust praost voolas vett, õhk oli veepiiskadest küllastunud ning temperatuur mõnusalt jahe.
Burney Falls!
Edasi viis meid meie teekond Burney linna, kus ööbisime kohaliku kiriku võimla põrandal. Õhtul läksime välja sööma ning väisasime kohalikku vanakooli bowlingusaali. Burney linnas nägime uuesti Discot, kelle nüüd mõneks ajaks San Franciscosse kosuma saatsime. Lisaks jätsime hüvasti Good Flow’ga, kelle 90-päevane viisa kohe-kohe läbi oli saamas, ning ajutiselt ka Sunshine’iga, kes mõneks päevaks omi asju ajama suundus. Burney linnast väljusime vähendatud koosseisus. Järgnev lõik oli täielikult lumevaba ning väga tasane. Ning esimest korda selle raja jooksul saime kogeda kuuma sääsepõrgut. Õnneks olime selle kohta teistelt matkajatelt kuulnud ning olime ennast suurte sääsetõrjevahendite pudelitega varustanud. Järgneva paarikümne miili juures ei olnud vist ühtegi nauditavat elementi, sest vaateid polnud, õhk oli sääskedest paks, ilm oli kuum ja niiske. Kõik muutus, kui ronisime veidi kõrgemale mäeharjale, kus nägime ühtäkki korraga kahte vulkaani – Mt. Shastat ja Lassenit. Korraga saatsid meid taaskord kaunid vaated, malbe tuul ning sääsevaba elu. Vot selline on see PCT, millega mina harjunud olen!
Vaated on tagasi!
Õhtupäikese fotoshuudi tulemus.
Pildi tegi Eagle.
Õige pea jõudsime järgmisse linna nimega Old Station. Noh, linnaks on seda paika palju nimetada, pigem on tegemist ühe bensuka ja söögikohaga, mille ümbruses elab paar perekonda. Küll aga jäime sinna korralikult “lõksu”. Miks? Sest selles “linnakeses” oli kolm imelist paika – JJ diner, imepuhas metskonna infopunkti kemps ja laavatunnel. JJ dineri toidud olid nii head, et mõned meist sõid seal kõik päeva kolm einet. Õhtul läksime laavatunnelit kaema, mis on ligi 400 meetri pikkune tunnel, kus kunagi ammu voolas laava. Jep, nii lihtne see ongi, meile matkalistele pole palju vaja, et meid päevaks kuhugi “naelutada”.
Laavatunneli lõpus paistab valgus!
Järgmine lõik pärast Old Stationit tõotas tulla põnev, kuid suhteliselt lumerohke – olime sisenemas Lasseni rahvusparki. Järgmisel hommikul tõusime tasakesi kõrgemale ca 1800 meetri kõrgusele merepinnast. Rahvuspark oli üllatavalt tasane, ainult eemal pargi kohal oli heljumas suur ja võimas lumine vulkaan. Lasseni rahvuspargis oli üksjagu palju lund, kuid kõik see oli tasane ning seega ohutu. Kuid seal olles kogesin, et ka tasane lumi võib olla üksjagu ohtlik. Nimelt asus suurem osa lumest metsas, mille puud pakkusid lumele päikese eest kaitset. Puude ümbrused olid aga muust lumest kiiremini sulanud ning nende ümber kujunesid nn puukaevud. Ühte sellisesse kukkusin pea ees sisse, nii et jalad siputasid õhus. Õnneks midagi ei juhtunud, küll aga naersin selle üle nii kõvasti, et kõhulihased läksid krampi. Pärast puukaevu “sukeldumist” ootas meid ees aga uus väljakutse. Pidime palgil ületama mäslevat jõge. Palk oli küll suur ja lai, aga mu pea käis korralikult ringi ning pidin kogu oma keskendumisvõime proovile panema.
Kiire hüljeste keskpäevane suplus jääkülmas Lasseni rahvuspargi järves.
Lisaks lumele ja mäslevale jõele pakkus Lassen ka muud põnevat. Järgmisel päeval nägime väävli järgi lõhnavat keevalt ja auravat järve ning libageisrit. Muuhulgas voolas nii mõneski rahvuspargi ojas kuum aurav termaalvesi. Need väikesed elemendid jätsid mulle kustumatu mulje, ning meie riivasime vaid selle rahvuspargi ühte nurka, ma ei taha teada, mis selle ülejäänud osas veel kõik peidus on.
Lasseni kuum ja aurav oja.
Keev väävlilõhnaline järv.
Ning libageiser.
Uus päev juhatas meid uude linna, seekord Chester’i nimelisse linnakesse. Taaskord ööbisime enda tagahoovi matkajatele avanud kirikus, järgmisel päeval pidi meid külastama Professor, kellega kõrbes korduvalt kokku põrkasin. Veetsime imelise päeva Almanori järve kaldal asuvas telkimisalal, ujusime, sõime värsket kraami, kandsime tüdrukutega Professori kleite ning Eagle korraldas meile toreda fotoshuudi. Õhtul otsustasime veel korra ujuma minna, kuid siis läks midagi nihu, väga nihu. Sellel hetkel, kui vette sukeldusin, käis minu põlvest läbi selline raksakas, et arvasin, et olin oma põlve ära nihestanud. Loivasin sõprade najal veest välja ning asusin oma jalga jääga ja ibuprofeeniga tuimestama. Õige pea oli mu põlv üles paistetanud ning mina hale nagu hapu sidrun. Järgmisel hommikul viisid sõbrad mind arsti juurde, kus ma peale oma pikkuse, kaalu ja vererõhu teadasaamise väga palju targemaks ei saanud. Arst käskis mul vähemalt kolm päeva ringi mitte siblida ning puhata ning seejärel võisin taas vaikselt matkama hakata Oeeeeehhhhhh. It is what it is. Kui arstikabinetist välja lonkasin, asus minuga rääkima üks proua, kes ootas oma arstiaega. Kui ta kuulis, millega tegelen, oli tema esimene küsimus, kas mul on need päevad, mil ma matkata ei tohi, kusagil olla. Eitavat vastust kuuldes pakkus ta mulle tuba tema kodus. Nii siis veetsingi järgnevad neli päeva Tami, Arti ja nende lastelaste juures, kes mind majutasid, toitsid ja minu meelt lahutasid. Millise külalislahkuse osaliseks ma sain! See mulle ameeriklaste juures meeldibki, et nad on niivõrd lahked ja avatud, seda ka võhivõõrastega. Uskuge mind, olen seda siin kogenud rohkem kui ühe korra.
Imetoredad Tami, Art, Dawn ja co.
Kui mu põlv neli päeva hiljem juba üsna kabe oli, otsustasin, et on aeg taas teele asuda. Minu punt oli minust nüüdseks ca 3 või 3 ja pool päeva ees. Selleks hetkeks olid nad mulle nii hinge kasvanud, et otsustasin, et hüppan pigem paarsada kilomeetrit edasi, et nendega koos edasi matkata, kui et matkan üksinda edasi sealt, kust enne pooleli jäin. Plaan oli hiljem tagasi tulla ja see lõik samuti lõpetada. Ühesõnaga, pika kaalumise järel otsustasin hüpata Sierra City linnakesse, et sealt lõunasuunas mõned lühemad matkapäevad teha, et mu põlv jälle matkamisega harjuks. Sierra City’sse hüpates sain teiste ees piisavalt edumaad, minu arvutuste järgi pidid nad mind kinni püüdma umbes nelja päevaga ning lootsin, et selleks ajaks olen võimeline nendega sama pikki päevi tegema. Aga teekond Sierra City’sse oli üksjagu pikk. Hüppasin Chesteris bussile, mis viis mind ca 40 rajamiili lõunas asuvasse Quincy linnakesse. Sealt edasi plaanisin hääletada. Kui ma kohaliku apteegi ees seisin, tuli minu juurde üks kohalik mees ja küsis, kas ma matkan PCT-l. Jäime pisut pikemaks vestlema ning jutu käigus selgus, et üks tema vana sõber, kes matkas sama rada 1993. aastal, elab sealkandis ning saab mulle ehk küüti pakkuda. Umbes pool tundi hiljem istusin selle sõbra autos ning meie suund oli Sierra City poole. Tunnikese pärast aga seisin juba rajal. Huuh, see läks küll oodatust libedamalt!
Tagasi rajal.
Järgmise linna Truckee’ni oli 38 miili ning planeerisin sinna jõuda nelja päevaga, sealjuures iga päev oma päevast miilide arvu tõstes. Minu plaan oli teha 5; 8; 10 ja 15 miili pikkuseid päevi. Esimest korda sellel rajal olin sunnitud ööbima üksinda, mis mulle tegelikult eriti ei meeldi. Mulle meeldib meie õhtuste õhtusöögiringide ajal päeva muljed jagada ja niisama juttu puhuda, üksinda telkides on see osa aga olematu. Esimesel päeval kõndisin ca 5 miili, just nagu minu plaan ette nägi. Teise päeva lõuna paiku sain aga ootamatu üllatuse osaliseks. Ühtäkki nägin rajal minule selja tagant lähenemas tuttavat nägu – Eagle oli mulle järele jõudnud! Ta oli otsustanud teha pikemaid päevi, et ma ei peaks üksinda matkama (uskuge mind, kõik mu grupis teavad, et mulle ei meeldi üksinda laagris olla). Olin väga rõõmus ning nüüd mul oli keegi, kellega oma kogu nädala muljeid jagada.
Leidsin selle tegelase oma laagripaigast.
Rohelisi rõngaid näed?
Järgnevad päevad pidasime suhteliselt hästi minu väljamõeldud graafikust kinni. Mida enam lõuna poole jõudsime, seda enam lund nägime. Viimased kaks päeva kõndisime praktiliselt kogu aja lumel ning see pani meid väga Sierra Nevada lumeolude pärast muretsema. Nägime oma teekonnal ka mõnda matkalist, kes just Sierra Nevadaga olid mäele saanud ning see pilk, mis nende silmist vastu vaatas, ei olnud meeldiv. Nad kõik olid räsitud ja väsinud. Kuulsime nende käest lugusid, kuidas lume sulamise tõttu on jõed kohati nii laiad, et isegi kui üle jõe on sild, siis tuleb esmalt selleni jääkülmas vees ujuda, ning pärast silla ületamist taaskord kaldale ujuda. Ja sääraseid mäslevaid jõgesid tuli päevas ületada mitu. Lisaks kogesime omal nahal, et lumi ei ole Põhja-Californias mitte kuhugi kadunud, mis tähendas, et kõrgematel kõrgustel on seis palju hullem. Olin seda matka planeerinud kui puhkust ja mitte kui adrenaliinist pakatavat ja surmahirmu täis retke. Minu peas hakkas taas arenema mõte uuest hüppest tagasi Ashlandi linna Oregonis, et sealt üles põhja poole matkata ning Sierra mägedesse siseneda siis, kui need on ka reaalsuses matkamiseks valmis.
Suncups ehk põrgu lumel.
Mul on tunne, et siin on sellel talvel laviinipoeg külas käinud.
Neljanda päeva hommikul jõudsime Truckee linnakesse. Selleks hetkeks olime mõlemad Eagle’iga uue hüppe osas ühel meelel. Lõpuks saime kauaoodatud mobiililevi ning saime ülejäänud grupiga ühendust, kes olid iseseisvalt sama otsuseni jõudnud. Kui teised Truckee’sse jõudsid, oli meil plaan paigas: saata kaks poissi umbes tunni kaugusel asuvasse Reno lennujaama, et sealt rendiautod võtta ning uuesti põhja poole sõita. Paar tundi hiljem istusimegi taaskord autos ja olime uute lumevabada seikluste poole teel. Põhja-California oli imeilus lõik, selle retke esimesed vulkaanid näitasid endid kogu oma ilus ning mäed pakkusid imelisi vaateid. On teada asjaolu, et paljud matkalised, kes tulevad otse Sierra Nevada mägedest, leiavad Põhja-California olevat igava ja monotoonse. Aga Põhja-California on kõike muud kui igav ja monotoonne, uskuge mind! Sõbrad, mulle meenus, et ma ei ole teile ühtegi kaarti näidanud, mis aitaks teil mõista, millest ma räägin. Parandan oma vea ning parem hilja kui mitte kunagi, eks?
See ongi PCT. Sinise ovaali sisse jääb Põhja-California lõik.
Selle lõigu kõndimiseks kulus meil veidi üle kuu, miile kogunes selle ajaga 400, mis ümberarvestatult on 643 kilomeetrit, kogukilometraaž lõigu lõpuks 1913. Vot nii on lood! Olge mõnusad, varsti pajatan teile oma Oregoni seiklustest!

One Reply to “Suur vangerdus – Põhja-California”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga