Proloog

Elu on põnev! Homme samal ajal olen juba Pacific Crest Trail rajal matkamas. Üle aasta unistamist ja planeerimist on saanud viimaks tõeks. Uskumatu! Tunded on kahetised, üks osa minust tahaks juba rajal olla ja teine osa (see osa, mis teab, et rajal sajab lund ja vihma) tahaks koju tekki alla minna ja koera Nässu kaissu võtta.

Aga tegelikult tahan teile ära pajatada eelloo, miks ma üldse otsustasin selle rajale minna. Pean tõdema, et mul ei ole olemas pean-seda-teist-ja-kolmandat-enne-oma-kolmekümnendat-eluaastat-ära-tegema-muidu-suren nimekirja. Aga kui näen midagi ägedat, siis pean seda proovima. Nii on ka selle rajaga. Tegelikult ei teadnud ma veel kaks aastat tagasi PCT-ist mitte midagi. Asi sai alguse sellest, et käisime 2017. aastal minu armsate sõpradega USA-s ringi kolamas ning sõitsime läbi Sierra Nevada mägedest. Käisime Yosemite’i rahvuspargis matkamas ning see jättis mulle kustumatu mälestuse. Tagasi Eestisse jõudes asusin YouTube’ist kõikvõimalikke USA matkaradade videosid vaatama, kuni komistasin selle video otsa. I was sold. Rohkem polnudki vaja. Aja jooksul uurisin raja kohta veel ja veel ja veel, kuni ühel hetkel avastasin, et ostan juba sellele rajale sobivat varustust ning järgmisel hetkel oli mul viisa taskus. Ühesõnaga, ma ei oska teile öelda kindlat ajahetke, millal ma otsustasin, et nüüd lähen ja teen selle asja ära. Kõik sujus kuidagi loomulikul teel ja valutult.

Kui küsite, miks ma selle teekonna ette võtan, siis ka sellele pole mul kindlat vastust. Algusest peale on mul sees olnud selline tunne, et ma pean sellele rajale minema, midagi toredat on mind seal ootamas. Ma ei oska seda kuidagi seletada, see lihtsalt on nii. Ja kõik ettevalmistused on läinud väga sujuvalt (noh, kui välja jätta asjaolu, et minu tuttuus telk esimesel püstitusel tuulega traataeda lendas ja augu sisse sai). Lausa nii sujuvalt, et imelik hakkab. Nimelt istus lennukis minu kõrval üks täiesti võhivõõras PCT matkaline, ja pean tunnistama, et kohe oli sada korda julgem olla. Nagu matkalised ütlevad, et trail provides ehk rada tagab kõik sinu vajadused. Kas see on rada või keegi kõrgem, jäägu mulle rajale mõtisklemiseks. Aga eks see retk saab üks tore segumoos ilusatest vaadetest, uutest toredatest sõpradest, looduse ja enesega veedetud ajast ning palverännakust olema.

Eks siis vaatame, kui kaugele ma jõuan. Üritan teile ja ka enesele mälestuseks siia talletada kõik need toredad ja vähemtoredad juhtumised, mis minuga selle poole aasta jooksul juhtuvad. Eks siis septembis näeme, millise inimesena sealt rajalt tagasi naasen.

Sõbrad, olge hoitud! Näeme varsti!

9 Replies to “Proloog”

  1. Tsauki kulla Liisi!

    Mul tohutult hea meel, et sa selle tripi ette võtsid! Tea, et ma elan su seiklustele südamest kaasa!!
    Olgu su teekond Jumala poolt kaitstud, õnnistatud ja juhitud.
    Julgust, tarkust, rahu, rõõmu, naeru, tervist, lugusid, kauneid vaateid, mugavat varustust ja edasiviivaid mõtteid! <3

  2. Rattaga oleks see päris tore sõit…tahaks isegi vahepeal mingi osa kaasa teha sellel rajal. Palju ilusaid seiklusi sulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga