Oregon – lõputud metsad, sääsed ja vulkaanid

Oregon. Ooo, imeline Oregon. Olime sellest osariigist pikalt unistanud, ning nüüd olime viimaks oma jalad siia osariiki sõidutanud. Aga miks on Oregon nii eriline? Tegelikult väga mimel põhjusel. Esiteks, matkajatele väga oluline aspekt, on asjaolu, et Oregon on tasane. Mitte Eesti tüüpi tasane, aga mägede mõistes tasane, mis sisuliselt tähendab, et kõik tõusud ei ole vertikaalis 300 kuni 500 meetrit kõrged. Tasane maastik aga lubab kihutada. Mõni matkaline kaotab siin oma kaine mõistuse ning otsustab Oregoni 455 miili (ehk 732 kiomeetrit) läbida kahe nädalaga. Kiire matemaatika näitab, et selleks, et see ettevõtmine plaanipäraselt läbi teha, tuleb päevas selja taha jätta 52 kilomeetrit. Jah, 52 kilomeetrit, ilma ühegi puhkepäevata. Võin etteruttavalt öelda, et meie selle väljakutsega kaasa ei läinud.

Lisaks tasasemale maastikule on Oregonil pakkuda mitu väga ägedat vaatamisväärsust, mille esinumbriks on kindlasti Crater Lake. Selle järve puhul on tegemist vulkaaniga, mis tuhandeid aastaid tagasi õhku lendas ning mille kraater seejärel pika aja jooksul veega täitus. Lisaks Crater Lake’ile on selles osariigis veel mitu ägedat vulkaani ja terve hunnik metsajärvesid. Kõlab ägedalt, kas pole?

Kolmandaks Oregoni omapäraks on selle hipilik ja hipsterlik olek. Enne, kui Oregonis matkama hakkasime, otsustasid mu sõbrad mind siin valitseva õhustikuga kurssi viia ning mulle ühte muusikavideot näidata: https://youtu.be/U4hShMEk1Ew . Kusjuures esimesel korral, kui Oregonis hääletasime, võttis meid peale miimina töötav mees, kelle auto oli paksult klounivarustust täis, sh üherattaline ratas (kui videot vaatate, siis saate aru, millest ma räägin).

Neljandaks, Oregonis ei ole poodides retail tax’i , ehk meie jaoks tähendas see veidi soodsamaid oste. Jeeee!

Ning viiendaks, Oregon on PCT nn metsaosariik, kus suurema enamuse ajast kõnnime kõrgete puude kaitsva varju all, mis pärast suhteliselt avatud maastikuga Californiat on mõnus vaheldus.

Enne kui Ashlandist teele asusime, võtsime veel paariks päevaks aja maha. Tähistasime Eagle’i 30. sünnipäeva, värvisime heategevuse nimel oma juuksed-habemed (osaliselt) punaseks ja lillaks, tegime suurema sisseostutuuri ning saatsime endale kaks toidupakki. Lisaks otsustasime panna paika Oregoni matkamise strateegia. Meie grupp koosnes kaheksast kamraadist, kuid juba Põhja-Californias tekkis tunne, et midagi on muutumas. Tollel päeval, kui Ashlandis maha istusime, jagunes meie grupp kaheks. Minu, Tea Leaves’i, Bugle’i, Eagle’i ja Disco eesmärk oli tasast maastikku maksimaalselt ära kasutada ning võimalikult kiiresti Oregonist läbi kapata. Moze’i, Sunshine’i ja Mountain Time’i soov oli aga tempot maha võtta ning mõnusat kulgemist nautida. Nii meie grupp poolduski. Olime kurvad, kuid samas mõistsime, et nii suurt gruppi nii pikalt koos hoida oli juba omaette saavutus. Telkisime veel viimase öö ühises laagris ning edasi läksid meie teekonnad kahes erinevas grupis.

Esimesed päevad taas rajal olid mõnusad soojenduspäevad. Matkasime keskmiselt 20 kuni 22 miili päevas, mis minu poolvigasele põlvele oli parasjagu katsumus, kuid tänu tasasemale maastikule siiski tehtavad. Lumi oli kadunud ning metsaalune täis lilli ja igat masti rohelisi liblesid. Mt Shasta piilus aeg-ajalt metsa vahelt, ilmad olid ilusad ja soojad ning elu taaskord ilus. Järjekordne hüpe oli ennast igati õigustanud!

Jah, liiliad kasvavad siin looduslikult!

Meie esimene planeeritud peatus oli Crater Lake, mis asus ca 100 miili kaugusel Ashlandi linnast. Olime sinna saatnud oma esimese toidupaki ning kohale kavatsesime jõuda ligikaudu viie päevaga. Teekond meie esimese peatuspaigani oli kaunis ning vaheldusrikas. Kõrged sammaldunud okaspuumetsad, alusrindes aga mustikataimed, sõnajalad ja muud rohelised tegelased. Need metsad asendusid aga esimeste tagasihoidlike laavaväljade ja suurte põlenud metsaaladega. Paiguti oli siin-seal ka lund, ühel korral saime isegi mäest tagumiku peal alla kelgutada. Lumi oli küll olemas, kuid see ei olnud võrreldavgi selle lumega, mis meid oleks Sierra Nevada kõrgemates osades ees ootanud.

Oregon on tuntud oma metsapõlengute poolest, ning nii mõnigi nendest tulekahjudest on möllanud PCT-l.
Kõrgemad kõrgused tähendasid paratamatult lund.
Habemikud rivis.

Kui lõpuks Crater Lake’i juures asuva kuurortini jõudsime, võtsime välja oma toidupakid ning pugisime kõhud suhteliselt kaheldava kvaliteediga burksi täis. Vedelesime niisama ning asusime taaskord teele. Selleks, et selle vulkaani kraatris asuva järveni jõuda, pidime esmalt korraliku mäkketõusu sooritama. Hing paelaga kaelas, jõudsime lõpuks sihtkohta – Crater Lake’i servale. Milline vaade see oli! Kuna Vikipeedia (kmkmmm, allikakriitilisus annab mul küll praegu soovida) sõnul on tegemist maailma sügavuselt üheksanda järvega (594 meetrit), siis selle vesi oli nii sinine kui vesi olla saab. Üritasin seda sinisust pildile jäädvustada, kuid paraku suhteliselt tulutult. Järgnevad tunnid kõndisime piki kraatri serva ning lume tõttu ka seda piiravat maanteed pidi. Päikeseloojangu ajal ei teadnud me, kuhu vaadata, sest meist läänes oli vist üks kaunemaid päikeseloojanguid, mida ma sellel rajal kogenud olen, ning idas imekaunis Crater Lake. Kogu selle aja kõndisin oma hiigelsuures õnnemullis, mida olin varasemalt vaid mõned korrad PCT-l kogenud.

Kauaigatsetud Crater Lake. See tõus kraatri servale oli iga sammu väärt.
Kõnnime poiskadega päikeseloojangusse.

Pärast Crater Lake’i kõndisime aga enesele teadmata maapealsesse põrgusse – sääsepõrgusse. Maastik oli maaliline, iga kurvi peal olid türkiissinised järved, kuid need kaunid järved sääskede põhjustajaks just olidki. Kandsime sääsevõrke ning nii palju sääsetõrjevahendit, et arvasime, et sureme kõik enne raja lõpetamist vähki. Ühel päeval otsustasime sellest põrgust pääsemiseks teha võimsa spurdi ning telkida kõrgematel kõrgustel, järvedest kaugemal ning avatud maastikul, kus tuul sääsed minema puhub. Poisid otsustasid igaks sajaks juhuks ka lõkke teha. Kui ma viimasena laagripaika jõudsin ja lõkke kõrvale maha istusin, siis sain aru, et kõik see oli olnud asjata – mitte miski ei olnud toiminud, ning sääsed piinasid meid veel armutumalt, kui kunagi varem. Appi, kas see ka kunagi lõppeb? See oli vist mõnda aega minu ainus mõte. Lisaks sumpasime kõrgematel kõrgustel taaskord lumes, ning see ei teinud meie sääseterrorist nõrgestatud meeleolu mitte paremaks.

Tuld!
Kogu see ilu ongi kõige kurja juur.
Jah, päris-päris rododendron!

Aga õnneks olid need kõrgemad kõrgused toomas meile midagi minu jaoks ennenägematut ja põnevat. Jõudsime The Three Sisters Wilderness’i aladele, mille näol on tegemist kolme vulkaaniga. Sellel alal kulgeb PCT laavaväljade vahel, mille vanus on ligikaudu 400 aastat. Kõndisin ja pildistasin, tegn kolm sammu ja pildistasin veel ning nii miilide kaupa. Olin nii vaimustuses, et unustasin, kui ebamugav on laavakividel käia. Kujutasin oma peas ette, milline oli see maastik enne viimast vulkaanipurset, mis need laavaväljad siia tekitas, ning milline oli see maastik selle vulkaanipurske ajal. Kogu Three Sisters’i ala oli ääretult põnev ning ebamaine. See on kindlasti üks neid paiku, kuhu läheksin korduvalt tagasi ja võtaksin kõik oma sõbrad ka kaasa. Milline elamus!

Laavaväljad ja lumi.
Kõrgemad kuplid jäid laavavoolust välja. Need laavaväljad jätsid mulle nii unustamatu mulje, et ei suuda laavaväljade piltide postitamist lõpetada 😉
Vulkaani tipus.
Leidsin mõnusalt liivase laagripaiga keset lõputuid laavaväljasid.
Pildi autor: Quinn Wilson

Pärast neid lõputuid laavaväljasid pidime minema linna oma varusid täiendama. Hääletasime Sisters’i linna, kus elab üks perekond, kes kannab minuga täpselt sama perekonnanime. Kuna olime eelnevalt Facebook’i kaudu tutvunud, otsustasin nendega kokku saada ja juttu puhuda. Nii kohutusin Michaeli ja tema lapselapsega. Jõime koos kuuma kakaod ja puhusime juttu. Väga tore kohtumine. Sealt edasi hääletasin Bend’i linna, kus veetsime oma kambaga järgmised kaks ööd, mille vahele jäid teised tüüpilised kohustused-tööd, millega harilikult linnas olles tegeleme.

Kaskaadide mäeahelik on vulkaanidest küllastunud, seega ei pidanud me väga kaugele kõndima, et järgmise vulkaanini jõuda. Selleks järgmiseks oli Mt Jefferson, mis on võrreldes teiste vulkaanidega veidi vähem tuntud, kuid see ei vähendanud selle mäe ilu. Kui olime Jeffersonist napilt möödunud, jõudsime kõrgemale mäeseljale, kus nägime juba järgmist – Mt Hoodi. Seisin seal kahe vulkaani vahel ning liuglesin lumisel mäeküljel rõõmsalt kilgates mäest alla. See oli lihtsalt nii ilus!

Mt Jefferson kogu oma ilus.

Ja nii algaski meie teekond Oregoni viimase vulkaani poole. Selleks lõiguks olime taas tagasi järvede vahel, kuid nüüdseks oli sääski juba vähem. Rada oli tõeliselt lauge, just selline maastik, kus mitmed matkajad üritavad 24-tunni väljakutseid teha. Teele jäi terve hulk põnevaid taimi ja muid põnevaid nähtuseid, mis meile nalja ja/või silmailu pakkusid.

Little Crater Lake oli oma nime tõeliselt väärt.
Teid on hoiatatud!
Kohtusin vist maailma kõige suurema koeraga.
Neid hiigelsuuri õisikuid oli terve metsalaune täis.

Jõudsime lõpuks Mt Hoodi juurde, mille jalamil asub kuulus suusakuurort Timberline Lodge. Aga kuurortist kuulsamgi on nende hommikusöögibuffet, mis on lihtsalt esmaklassiline! Suhkruga ülepuistatud vahukooretorn, pannkoogid, praemunad, saiakesed ning mis kõik veel. Tea Leaves’i vanemad tulid teda rajale vaatama ning broneerisid talle toa, kuhu me kõik ennast sisse litsusime. Hotelli külalistena (hkmhkm, põrandal magavate külalistena) saime kasutada sauna, välibasseini ja mullivanni. Super!

Mt Hood ja selle dramaatiline tipupilv.
Leidsin rajalt järjekordse paari ägedaid päikeseprille, loomulikult pidin nendega kohe ka poseerima.
Pildi autor: Quinn Wilson

Järgmisel päeval otsustasime aga proovida ühte Oregoni kuulsat väljakutset – 24-tunni väljakutset. Otsustasime, et muudame selle 50-miili väljakutseks, sest just nii kaugel oli Cascade Locks ehk Oregoni ja Washingtoni osariigi piir. Sõime hommikul kõhud buffetis nii täis kui vähegi saime, sealjuures liikumisvõimet kaotamata. Panime kogu üleliigse kabla Tea Leaves’i vanemate auto peale ning panime ajama. Miilid justkui lendasid mööda ning hommikusöök andis mulle endiselt piisavalt kütet. Õhtuks olime läbinud ca 20 miili, sõime kiiresti õhtusöögi ning kõndisime edasi. Miilid kadusid pimedusse. Tegime siin-seal ka mõned väikesed pausid, sh ühe pikutamispausi. Oma eesmärgini jõudsime 21 tunniga. Olime 50 miilist (ehk 80 kilomeetrist) natuke kanged, kuid ei midagi hullu. Sõime kõhud kohalikus dineris täis, kõndisime pidulikult üle kuulsa Bridge of the Gods silla ning siis korjasid Tea Leaves’i vanemad meid taas peale ning läksime nende perekonnatuttava juurde puhkepäeva veetma.

Teisel pool silda on Washingtoni osariik.

Oregon möödus uskumatult kiiresti. Tõsi, oma osa sellest võib olla maratonipikkustel päevadel, kuid ka asjaolul, et sellel lõigul oli alati midagi oodata ja vaadata. Kõndisime selle lõigu vältel 428 miili (ehk 689 kilomeetrit), kogudistants 1617 miili (ehk 2602 kilomeetrit).

Milline meeleolukas kuu mul oli!

One Reply to “Oregon – lõputud metsad, sääsed ja vulkaanid”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga