Enne algust

Mingil veidral moel meeldivad mulle pikad reisid. Need on tavaliselt jubedalt väsitavad ning tüütud, kuid muudavad kohalejõudmise sõnuseletamatult mõnusaks. See reis matkaraja alguspunkti oli mul vist elu pikim. Teisipäeval, 12. märtsil pakkisin oma asjad kokku ja lahkusin kodust ning rajale asusin sama nädala pühapäeval, reisi marsruudiks Saaremaa – Tallinn – Helsingi – London – Los Angeles – San Diego – Campo. Ütleme nii, et pühapäeval raja alguses seistes ei uskunud ma ise ka, et siia kohale jõudsin. Aga tegelikult ei olnud need päevad pelgalt lõputu reisimine. Sain selle aja jooksul veeta toredaid hetki oma armsatega ning nendega pooleks aastaks hüvasti jätta, lisaks ööbisin vist LA kõige veidramas hostelis, tutvusin San Diegos imetoreda ja ülivõrdes külalislahke perekonnaga, käisin elus esimest korda pesapalli vaatamas, sõitsin esmakordselt Uberiga ning ostlesin hulgimüügil (sõbrad, selle poega võrreldes on ükskõik milline kodumaine hulgiladu poisike). Ühesõnaga, need kuus päeva olid intensiivsed ja põnevad.

Aga kuna paljud teist on küsinud pilte, pilte ja veelkord pilte, siis alljärgnevalt näete sama teekonda piltidel, mis, nagu me kõik teame, räägivad rohkem kui tuhat sõna.

Aga enne veel kohustuslik ülesvõte minu varustusest, mille teisipäeval enne lahkumist kokku pakkisin.

See on kogu mu kraam pooleks aastaks, mida iga päev enesega kaasa vean. Viimase hetke paanikas lisandusid tegelikult veel mõned (kaheldava funktsionaalsusega, kuid millegi pärast oi-kui-vajalikud) esemed. Kogu selle varustuse kaal on kokku ca 8 kg, mis on võrreldes teiste PCT matkalistega ehk pisut raskemapoolsem. Mõned saavad aga läbi ligi poole kergema kotiga, aga, olgem ausad, mingi mugavus peab siiski säilima. Siia lisanduvad veel toit ja vesi.

Ja nüüd tagasi reisi juurde. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis mahtusid nende päevade sisse mitmed hüvastijätud. Mõned neist sain ka pildile, näiteks Nunnu ja Gretsi Tallinna sadamas.

Ja isa Helsingi lennujaamas.

Lisaks hüvastijätmistele jäid nende päevade sisse ka mitmed toredad tutvumised. Noormehest lennukis ma teile juba eelmises postituses rääkisin, aga mind San Diegos võõrustanud perekonnast veel mitte. Selliseid inimesi, kes matkajaid lihtsalt heast tahtest sõidutavad, majutavad või toidavad, nimetatakse matkaliste hulgas rajaingliteks (inglise keeles Trail Angels). Minu esimesed rajainglid olid perekond Sanchez, kes mind kahe päeva jooksul San Diegos majutasid, kostitasid, mulle linna näitasid ning mind pühapäeval raja algusesse viisid. Milline külalislahkus! Olen siiani sõnatu. Aitäh! (Pildile jäi varjuna ka teine matkaline, keda see tore perekond võõrustas, Saksamaalt pärit Dorian.)

Ja siia juurde veel mõned fotod San Diego linnast.

Ning pildike sellest hullumeelsest poest, kus sain aru, mida hulgimüük tegelikult tähendab.

Ning lõpetuseks foto laste pesapallimängust/võistlusest, mida samuti elus esimest korda nägin.

Reisid said nüüd reisitud. Aeg minna rajale! Milliseks mu esimene nädal PCT-l kujunes, saate lugeda juba järgmisest postitusest.

Matkal näeme!

3 Replies to “Enne algust”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga