Oregon – lõputud metsad, sääsed ja vulkaanid

Oregon. Ooo, imeline Oregon. Olime sellest osariigist pikalt unistanud, ning nüüd olime viimaks oma jalad siia osariiki sõidutanud. Aga miks on Oregon nii eriline? Tegelikult väga mimel põhjusel. Esiteks, matkajatele väga oluline aspekt, on asjaolu, et Oregon on tasane. Mitte Eesti tüüpi tasane, aga mägede mõistes tasane, mis sisuliselt tähendab, et kõik tõusud ei ole vertikaalis 300 kuni 500 meetrit kõrged. Tasane maastik aga lubab kihutada. Mõni matkaline kaotab siin oma kaine mõistuse ning otsustab Oregoni 455 miili (ehk 732 kiomeetrit) läbida kahe nädalaga. Kiire matemaatika näitab, et selleks, et see ettevõtmine plaanipäraselt läbi teha, tuleb päevas selja taha jätta 52 kilomeetrit. Jah, 52 kilomeetrit, ilma ühegi puhkepäevata. Võin etteruttavalt öelda, et meie selle väljakutsega kaasa ei läinud.

Continue reading “Oregon – lõputud metsad, sääsed ja vulkaanid”

Suur vangerdus – Põhja-California

Milline pöörane nädal oli minu esimene nädal Sierra Nevada mägedes! Palju emotsioone, eneseületamist ja lumiseid mägesid. Kui olime üle Kearsarge’i mäekuru tagasi kõrbesse jõudnud, hääletasime esmalt Independence’i linnakesse ning sealt omakorda suuremasse Bishopi linna. Taco Bell, motell, dušš ning voodis magamine – see oli kõik mida minu väsinud keha soovis. Continue reading “Suur vangerdus – Põhja-California”

7. nädal – tuul!

Miskipärast matkame sellises tempos, et nädalavahetused veedame linnas. Nii ka sellel korral. Ning linn tähendab alati puhkust (juheiii!)! Pärast ööd lennuväljal läksime kohalikku pagariärisse sööma. Vahepeal oli Anna meile korraldanud öömaja ühe rajaingli nimega Abel juures. Ta korjas meid söögikohast peale ning viis oma koju. Ta kodu oli võimas, ning milline vaade tema rõdult avanes! Terve Tehachapi linn oli meie peopesal. Continue reading “7. nädal – tuul!”

6. nädal – kõige veidramad paigad kõrbes

Oleme kõrbes, vähemalt nii väidavad vanemad ja targemad inimesed, kes selle raja on kunagi kokku klopsinud. Tegelikkuses meenutab see paik kõike muud kui kõrbe. Kui esimestel nädalatel nn superbloom’i sees kõndisime, arvasime, et seda ilu ja värskust jagub parimal juhul vaid kaheks nädalaks. Aga nüüd, kuuendal nädalal, ei näi see ikka lõppevat. Ja selle üle on mul ainult hea meel. See justkui asendab mulle kodust lopsakat kevadist rohelust, mida ma sellel aastal ei koge. Continue reading “6. nädal – kõige veidramad paigad kõrbes”

5. nädal – Mt Baden-Powell

Kolmas ja viimane “päris” mägi kõrbes on Mt Baden-Powell. Raja alguses räägiti hirmujutte San Jacinto mäest, kuid mitte Mt Baden-Powell’ist. Kui olime San J’st üle saanud, siis selgus, et tegelikult on lumiseid mägesid kõrbes rohkem kui üks. No tore! Teisest mäest ehk Big Bear’ist saime vähese vaevaga üle, kuid umbes samal hetkel, kui olime lumest väljas, hakkasid levima hirmulood Mt Baden-Powell’i kohta. Ja need lood olid võrreldes eelmistega kõige hirmsamad. Küll kuulsime lugusid, kuidas inimesi sellelt mäelt helikopteritega päästeti ning kuulujutte, kuidas mäe all seisab ranger, kes ei lase kedagi ilma jääkirkata ja kassideta üles. Meil aga polnud ei ühte ega teist, ainult matkakepid ja jäänaastud. Continue reading “5. nädal – Mt Baden-Powell”

4. nädal – kahe mäe vahel

Pole midagi mõnusamat kui alustada uut nädalat puhkepäevaga. Hommikul hääletasime linna, teadmata, kus täpselt päeva veedame. Kuna meid on seitse, siis saabusime linna mitmes jaos, kohtumispaigaks oli kohalik kohvik. Kui olime kõik lõpuks sinna kohvikusse jõudnud, pugisime kõhud pannkookidest täis. Nii hea! Siin mandril ei ole pannkoogid õhukesed nagu meil, vaid paksud, küpsetuspulbriga tehtud koogid, millele määritakse ohtralt võid ja moosi ning valatakse siitupiga üle. Kolmest-neljast pannkoogist saan tavaliselt kõhu väga täis ja kaloreid on nendes ka mustmiljon, mis on ühele õigele matkalisele väga meelepärane. Continue reading “4. nädal – kahe mäe vahel”

3. nädal – kõrbelumi

Kas mäletate, kuidas mu eelmine nädal lõppes? Jah, õigus, raske päevaga, mille käigus ronisime vertikaalis ligi 1500 meetrit. Ning seda kõike põhjusel, et jõuda meie esimese tõelise mäeni. Mäeks oli San Jacinto, lühidalt San J, sest keegi meist ei oska seda nime õigesti hääldada. Kohe, kui uue nädala hommikul laagrist lahkusin, oli mul vastas lumi. Ning sellel korral mitte laiguti, nagu see oli olnud eelmisel päeval, vaid kogu maa oli kaetud paksu jäise lumega. Continue reading “3. nädal – kõrbelumi”

2. nädal – meeldiv rutiin

On lausa uskumatu, kui kiiresti siin rajal päevad mööduvad. Esimese nädala uued ja intensiivsed kogemused on asendunud meeldiva rutiiniga. Olgem ausad, nii pikal matkal on kerge rutiin vältimatu ja ka vajalik, sest muidu saaks aju korraliku ülekoormuse osaliseks. Teine nädal tõi enesega kaasa mõnusa rütmi, päevad muutusid ühtlasemaks ning matkamine muutus, ja muutub siiani, iga päevaga üha loomulikumaks tegevuseks. Continue reading “2. nädal – meeldiv rutiin”