9. nädal – the game is on!

Lumine Sierra Nevada maikuu keskpaiku. Neid lumekupleid olime kõrbest korduvalt näinud. Üleminek kõrbelt lumele oli järsk ja drastiline. Mingis veidras mõttes tekkis Sierra mägedesse sisenedes tunne, et matk algab uuesti nullist, kõik oli niivõrd teisiti.

Olin kuulnud, et Kennedy Meadows’ist üleminek mägedele on lauge ja sujuv. Kes iganes seda väitis, see valetas. Juba teisel päeval tundsin, kuidas õhk üha hõredamaks ja olemine üha raskemaks muutus. Nojah, osa sellest raskusest võis tuleneda ka minu rusuvalt raskest 22 kilogrammi raskusest seljakotist ning faktist, et iga samm kõrgemale oli minu uus kõrgusrekord.

Juba esimesel päeval pärast Kennedy Meadows’ist lahkumist saime tunda, milline näeb välja Sierra Nevada igapäev. Kõrged mäetipud ning meilegi üllatuseks lumevabad aasad. Olin kuulnud, et sellisel põhimõttel Sierra “töötabki”. Teise päeva lõunaks olime aga juba pidevalt lumel. Lumepiir oli üllatavalt kõrgel, umbes täpselt 2900 meetri krgusel olenemata nõlvast. Ja kui lumi algas, siis oli see pidev, ei mingit laigutamist. Mind üllatas, et nõlvad olid lauged, seega hirm lumiselt mäelt alla libiseda oli peaaegu olematu. Alates sellest päevast matkasime suure osa ajast enam kui 3000 meetri kõrgusel lõputus lumeväljas. Õhtul leidsime aga imelise lumevaba ööbimiskoha jõe kaldal, tegime võimsa lõkke ning kuivatasime oma märgasid jalanõusid ja sokke.

Kolmandal päeval olime aga imelise vaate tunnistajateks – ligi 2000 meetrit meist allpool laiutavale kõrbele. Ahjaa, 4 pulka mobiililevi sellele lisaks. Pole rohkem põhjuseid vaja, et sellises paigas pikem paus võtta. Lihtsalt istusime ja nautisime. Ja siis sumpasime edasi. Ja nii terve päeva.

Jah, seal all laiub kõrb!

Järgmisel päeval leidsime lõpuks ilusa nõlva, millel jääkirkaga enesepäästmist/-julgestamist harjutada. Veetsime sellel nõlval tublid poolteist tundi, kuni lihased olid nii väsinud, et otsustasime edasi minna. Olime eelnevalt otsustanud, et tuleb pikk päev, 17 miili, mis lumes ja sellisel kõrgusel on, vähemalt minu jaoks, üks paras pähkel. Seega pidime edasi tatsama. Rada viis meid üha kõrgemale, mis muutis iga sammu aeglaseks. Paar miili enne laagrit olin nii väsinud, et olin peaaegu valmis oma telgi suvalisse kohta üles panema, kuid kuna lumevaba maad oli raske leida, otsustasin edasi suruda, sest kokkulepitud laagripaik oli veidi madalalmal kõrgusel, mis omakorda andis lootust mõnele kuivale mullalaigule. Nii oligi. Kui lõpuks laagrisse jõudsin, selgus, et ülejäänud kamp on teisel pool vahutavat jõge. Selleks, et seda turvaliselt ületada, pidin pool miili tagasi kõndima ning pärast ületmist uuest pool miili laagrisse kõndima. Kui laagrisse jõudsin, olin surmväsinud.  Väsimus ja emotsioonid said minust võitu ning nutsin ühe suure peatäie. Surusin õhtusöögi alla ja kobisin märgade punaste silmadega oma telki. Olin nii tänulik, et see päev lõpuks läbi sai ning sisimas kartsin, et sellised on kõik minu järgmised õhtud siin mägedes.

Uuel hommikul magasin üksjagu kaua, laagrist lahkusin umbes poole kaheksa paiku. Päeva eesmärk oli jõuda võimalikult lähedale Mt. Whitney’le, et osa meie grupist saaks järgmisel hommikul USA mandriosa kõrgema mäe tippu matkata. Lõuna paiku, kui olime kogu grupi kokku kogunud, kuulsime teistelt matkajatelt, et uus torm on tulemas. See oli halvim uudis, mille osaliseks saime sellel hetkel olla ning see seadis Mt. Whitney vallutamise plaanid suure küsimärgi alla. Otsustasime, et ootame tormi (või meie mõistes lumesaju) lõpu ära ja alles siis teeme otsuseid. Pärastlõunal hakkas lund sadama ning meie nohistasime pool päeva oma telkides. Mu keha oli puhkuse üle väga õnnelik.

Talvevõlumaa pärast lumetormi.

Lumesadu rauges järgmise päeva lõuna paiku, ning hommikul oli meie Mt. Whitney “ekspeditsioon” otsustanud mäge lumetormis mitte vallutada. Igati tark otsus. Aga nüüd pidime otsustama, mida edasi teeme. Ilmaennustus lubas meile poolteist kuni kaks päeva ilusat ilma, millele pidi järgnema uus ja pikem lumesadu. Toitu jagus meil veel mõneks päevaks, mis jättis meile pisut mänguruumi. Laual oli kolm varianti: minna paarkümmend miili tagasi ning väljuda mägedest Lone Pine’i kõrvalraja kaudu; väljuda Mt. Whitney raja kaudu, mis on kõige lühem, kuid kõige suurema kõrgusevahega; minna edasi mööda PCT-d, ületada raja kõrgeim punkt ning väljuda Kearsarge’i kõrvalraja kaudu, mis oli mägedesse sisenemisel ka meie esialgne plaan. Hääletasime kolmanda varjandi kasuks ning otsustasime head ilma maksimaalselt ära kasutada ning tollel pärastlõunal ligi kaheksa miili matkata, et saaksime järgmisel päeval Forester’i mäekuru võimalikult varakult ületada. Mõeldud-tehtud. Asusime teele ja mõne tunni pärast jõudsime laagrisse.

Öö oli külm ning kui hommikul kella nelja paiku üles ärkasin, kattis osa minu magamiskotti härmatis. Õnneks olin taibanud eelneval öösel kõik oma kihid selga panna ning tänu sellele magasin üllatavalt hästi. Kuna mina ja Anna oleme ülejäänud grupist veidi aeglasemad, otsustasime, et asume rajale võimalikult vara, et teiste ees edumaad saada. Sumpasime oma kõvakskülmunud tossudega külmas lumes mäekuru poole. Kella kümne paiku olime jõudnud metsapiirist kõrgemale. Suur avatud lumine väli ning pikk-pikk suhteliselt lauge tõus. Raske, väga raske. Tähistasin sellel päeval oma kahte kuul rajal, mis tähendas 61 päeva. Otsustasin, et teen 61 sammu ning alles siis võisin mõneks hetkeks peatuda ja hinge tõmmata. Ja nii uuesti ja uuesti ja uuesti. Umbes kella 11 või poole 12 paiku olime jõudnud mäekuru jalamile, mis tähendas suhteliselt tehnilist tõusu, seda vähemalt minu kui olematu mägironija jaoks. Jah, see ei olnud enam matkamine, see oli mägironimine. Järgnevad poolteist tundi astusin samm-sammu haaval aina üles, süda värises sees. Vale samm võis lõppeda väga kurvalt. Pean tunnistama, et ma pole vist midagi nii hirmutavat varem teinud. Aga kui kella ühe paiku tippu jõudsin, olin õnnejoovastuses. Algas pikk ja suhteliselt lauge langus. Kuna olime oma edust nii elevil, lustisime sellel lõigul palju. Küll lasime istmiku peal mäest alla ja jalutasime niisama uljalt mägede nõlvadel igasugust hirmu tundmata. Õhtuks olime jõudnud tagasi madalamtele kõrgusele, kus kasvas taaskord tihe mets. Leidsime taaskord eneselegi üllatuseks kuiva maalapi.

Pikk lauge tõus Forester’i kuruni.
Pulss on raudselt 180+ lööki minutis.
Forester’i mäekuru – PCT kõige kõrgem punkt 4009 meetri kõrgusel.

Nädala viimane hommik tähendas, et päeva lõpetame linnas. Juheiiiiii! Ees ootas ligi 10 miili matkamist, millest 8 miili Kearsarge’i kõrvalrajal. Kõrvalmiilid on alati rasked miilid, sest need ei vii mind Kanadale lähemale. Aga see rada oli ainus viis, kuidas mägedest välja saada. Päeva sisse mahtus üksjagu ronimist, sest selleks, et linna saada, tuleb ületada veel teinegi mäekuru, mis on õnneks pisut madalam kui Forester. Aga kui olime juba üle kuru, siis algas lõbus laskumine. Hüppasime ja kargasime, liuglesime ja nautisime. Ainult et mu peas vasardas mõte, et pean seda rada pidi paari päeva pärast tagasi mägedesse ronima. Aga see oli alles kahe päeva pärast. Kui linna jõudsime, sõime kõhud head ja paremat täis, leidsime endale vähe kabedama motelli ning olime väsinud aga  rõõmsad.

Kearsarge’i mäekuru.

Sellel nädalal kogesin, et Sierra Nevada on imekaunis, kuid karm, väga karm. Seda eriti varajasel hooajal. Päeval oli lumi lörtsisegune, öösel külmus aga kõik jälle jäässe, sealhulgas meie sokid ja jalanõud. Hommikul üles saamine ja jalanõude jalga panemine oli kõige keerulisem ülesanne üldse. Lisaks matkasin enamuse sellest nädalast üksinda, sest olin grupis kõige aeglasem. Ja see oli raske, rusuvalt raske. Nendel hetkedel mõtisklesin, kuidas edasi minna, sest tundsin, et ma ei leia enam grupiga sidet. Mu peast käis läbi miljon mõtet, aga sisimas teadsin, et seni, kuni grupp koos püsib, hoian ma nendega kokku, sest üksinda ma nendesse mägesse tagasi ei lähe.

Milline nädal see oli! Vaieldamatult kõige raskem nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Aga mis ei tapa, teeb tugevaks, eks?

Selle nädalal kogunes 138 rasket kilomeetrit PCT-l, lisaks kõrvalraja kilomeetrid. Kokku olen selle nädala lõpuks matkanud 1268,9 kilomeetrit.

Nagu mitmed teist on aru saanud, siis nädalad siin Ameerikas on vähemalt kolm korda pikemad kui Maarjamaal. Nali naljaks, olen oma blogiga tublid kaks ja pool kuud ajast maas. Matkamine ja blogimine on mõlemad üllatavalt energia- ja ajamahukad tegevused ning neid kahte ühte päeva kokku mahutada ma ei suuda. Olen aru saanud, et iganädalased kokkuvõtted ei ole minu jaoks sellel rajal realistlikud, seega edaspidi võite lugeda minu postitusi pikema perioodi seiklustest.

Järgmise reisikirjani, Sõbrad!

2 Replies to “9. nädal – the game is on!”

  1. Lugesin su postitust väga kaasa elades! Mägede teema on nii põnev ja teistmoodi siit lauskmaalt vaadates.
    Ootan su turvalist tagasitulekut, pajatusi rajalt ning väljalubatud matku (kui oled jälle valmis matkamist jätkama :D).
    Kivi kotti!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga