8. nädal – Sierra Nevada lävepakul

Walker Pass. Kõik, mis jääb siit põhja poole, on juba Sierra Nevada eelmäng. Kõrb on jäänud peaagu selja taha, jäänud on veel vaid viimased 50 miili.

Pühapäeval hommikul käisime Annaga Ridgecrest’i linnakeses kirikus, kus tutvusime võrratu paariga – Rich ja Loretta. Nad pakkusid, et viivad meid tagasi rajale. Hüppasime rõõmust ja tänulikkusest! Aga kõigepealt pidime toitu ostma ning minu plaan selleks korraks oli osta ja enesega kaasa vedada osa Sierra toitu. Miks? Sest kurjad keeled rääkisid, et Kennedy Meadows’ist toidu ostmine on jube kallis. Nii siis vedasingi enesega ca 8 kuni 9 päeva toitu kaasa. Mu kott polnud veel kunagi nii raske olnud! Kui armsad Rich ja Loretta meid uuesti rajale olid sõidutanud, algas ametlikult viimane lõik enne Sierrat. Üles, aina üles. See lõik meid ei hellitanud, vaid valmistas meie sääremarju suuremaks katsumuseks ette.

Iga päevaga muutus mägede ilme. Liivastest kõrbele omastest mägedest said tasapisi hallikarva graniidised mäed. Olime seda muutust väga pikalt oodanud. Poolteist kuud kõrbes pani meid igatsema millegi uue järele ning nüüd oli see meie käte ulatuses. Kõrgemates paikades nägime juba lumiseid tippe. Olin samaaegselt nii rõõmus kui ka hirmul, sest Sierra Nevada rekordlumisel aastal ei ole naljaasi. Aga õnneks oli mägedeni veel veidi aega. Matkasime järgmised kolm ja pool päeva üha kõrgemale tõustes. Suur osa metsast oli eelnevatel aastatel tuleroaks saanud ning kogu see atmosfäär mõjus mulle veidi rusuvalt. Kuid siis, neljanda päeva hommikul, jõudsime Kennedy Meadows’i külasse, mis ametlikult tähistab kõrbe lõppu. 702 miili. 1130 kilomeetrit. Uskumatu, sain sellega hakkama! Ma pole eales varem nii kaugele kõndinud! Olin õnne tipul.

Kennedy Meadows oli aga äärmiselt masendav paik, kus olla. Olin kuulnud, et siin tekib tunne nagu sa oleksid maailma äärel. Jah, umbes nii see oligi. Voolu saavad siinsed inimesed generaatoritest ning internet tuleb üle satelliidisilla.

Kui jõudsin kohaliku väikepoe juurde, plaksutasid inimesed mulle. Selline on traditsioon, et kõiki, kes kõrbega on mäele saanud, tervitatakse siin pidulikult. Viskasin oma koti nurka, tellisin endale imehea burgeri ning istusin sõprade juurde, et nendega koos tähistada. Tehtud! Uskumatu!

Poe juurest liikusime edasi kohaliku söögikoha juurde, mis on matkajate seas väga populaarne põhjusel, et sinna saadetakse kogu Sierra-varustus. Koha nimeks on Grumpy Bear’s Retreat. Ausalt, see koht valas minusse maailma äärel seismise tunnet veelgi juurde. Pime, suitsune ja räpane. Võtsime oma pakid välja ning sorteerisime oma uut varustust: jääkirka, karutünn, kassid ning muud nipet-näpet sinna juurde. Kui toimetusega valmis, oanime oma telgid söögikoha kõrvale püsti.

Õige pea hakkas vihma sadama ning edasine ilmateade ei olnud just positiivne. Vihm Kennedy Meadows’is tähendas aga lumesadu üleval mägedes. Otsustasime oodata ilma paranemist ning selle tulemusena olime Kennedy Meadows’is lõksus kaks ja pool päeva. Vahepeal sadas veel vihma ning olemine muutus üha masendavamaks.

Hommikuti sõime võimsa hommikusöögi, milleks olid praetud munad, kartulid, peekon ja söö-palju-jaksad pannkoogid. Need pannkoogid olid üüratud! Suutsin parimal juhul poolteist sellist kooki sisse vohmida.

Kolmandal hommikul selles masendavas külas otsustasime oma kabla kokku pakkida ja teele asuda. Mu kott kaalus koos kümne päeva toiduga kokku ca 22 kilo. Nutt tahtis selle peale kurku tõusta ja selg valutas juba ainuüksi mõttestki.

11. mail asusime Sierra poole teele. Kohalik onu viis meid kõiki ühe sõiduga rajani ning teele me asusimegi. Ägasin oma koti raskuse all ning vaikselt liikusin üha üles ja üles mägede poole. Õhtul jõudsime esimese mägede niiduni. See oli imeilus! Kaunis roheline niit ümbritsetud kõrgetest lumistest mägedest. Olin nii põnevil, sest Sierra sissejuhatus oli olnud imeline. Kui õhtul koti seljast võtsin, pidin korraks istuma ja rahulikult hingama, sest mul oli tunne, et kott oli mu kopsud täiesti kokku litsunud. Aga õnneks ei pidanud ma selle kotiga enam sellel õhtul tegelema, sest mind ootas ees kosutav öö soojas magamiskotis.

Kaheksandal nädalal me suuri kilomeetreid ei teinud, kokku kogunes neid vaid 103,6. Kokku olime nende kaheksa nädalaga maha vantsinud 1153 kilomeetrit.

Aidaaa!

3 Replies to “8. nädal – Sierra Nevada lävepakul”

  1. Huvitav on lugeda. Hoian sulle pöidlaid ja varbaid. Loodan, et olete juba Sierra Nevada selja taha jätnud. Lugesin selle kohta – ikka väga mägine piirkond.
    Ole vapper!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga