7. nädal – tuul!

Miskipärast matkame sellises tempos, et nädalavahetused veedame linnas. Nii ka sellel korral. Ning linn tähendab alati puhkust (juheiii!)! Pärast ööd lennuväljal läksime kohalikku pagariärisse sööma. Vahepeal oli Anna meile korraldanud öömaja ühe rajaingli nimega Abel juures. Ta korjas meid söögikohast peale ning viis oma koju. Ta kodu oli võimas, ning milline vaade tema rõdult avanes! Terve Tehachapi linn oli meie peopesal. Pesime ennast ja oma riideid ning käisime järgmiseks lõiguks toitu ostmas. Teate küll, nagu me linnas ikka toimetame. Õhtul tegime ise süüa, palju värsket kraami, mmmmmm, nii mõnus! Selle kõige käigus haudusime ka kurja plaani järgmiseks päevaks valmis. Nimelt kavatsesime taaskord ühe lühema lõigu, mis jääb kahe suurema maantee vahele, ilma raske varustuseta ning Abeli abiga läbi teha. Uue päeva pärastlõunal asusime teele ning pikk tõus pole kunagi varem nii lihtne olnud. Rajale jäi taaskord tuulikupark ning tuul puhus mõnusasti. Lasin oma juuksed patsist lahti ning tuul sasis neid mõnusasti. Sulgesin silmad ning kujutasin ette, et olen Saaremaal mere ääres. Tuul, milline võrratu tuul! Nautisin seda hetke kogu südamest.

Aga slackpacking‘uga on lood nii, et see kipub jube kiiresti otsa saama ning õige pea suundusime tagasi Abel’i juurde, et seal juba tõsisemalt Sierra Nevada plaane haududa ning selleks raskeks lõiguks (vaimselt) valmistuma hakata.

Uus päev viis meid aga rajale tagasi. Ning uus lõik algas taaskord mäkketõusuga. Jälle. Uuh. Aga taaskord säras kõrb kogu oma ilus, kuid seekord juba lilledeta. Lõpuks ometi nägime kõrbe selle sõna klassikalises tähenduses. Kuum, kuiv ning kollane. Järgmised päevad kulgesid selles keskkonnas, kuid kaunid vaated saatsid meid kogu selle aja.

Järgmisel päeval pärast Tehachapi linnast lahkumist tähistasime 600 miili täitumist ning mina oma armsa ema sünnipäeva. Justkui kiuste polnud mul sellel päeval kordagi levi, seega saatsin kurva südamega oma õnnesoovid tähtede poole teele. Järgmisel päeval, seekord minu venna sünnipäeval, kordus kõik taas. Lonkisin need kaks päeva kurvalt mööda rada, pidevalt telefoniga levi otsides. Lisaks oma venna sünnipäevale tähistasin tollel päeval 1000 kilomeetri täitumist. Topeltrõõm!

Järgmisel päeval saatis mind levi otsingutel lõpuks edu ning istusin pikalt raja servas ning jutustasin oma armsatega. Olin taas rõõmus ja omas elemendis. Sellel päeval nägin lisaks lõputule mobiililevile veel mitut ägedat mahajäetud vanakooli autoromu.

Kuna maastik ja sellega kaasnevad vaated muutuvad kõrbes üllatavalt kiiresti, siis veetsin õhtupooliku kaunis tasases männimetsas. Mu jalad siblisid uskumatult kiiresti – olgem ausad, olen siiski lauge maa laps ning tasane maa on minu tassike teed. Päeva lõpetasime ühe veidra onni kõrval, mille kuningateks olid hiired, väga julged ja näljased hiired. Püstitasin oma telgi onnist võimalikult kaugele, et vältida neid kutsumata külalisi oma toidukotis.

Hommikul pakkisime oma kabla varakult kokku, et võimalikult kiiresti linna jõuda. Ees ootas pikk ja suhteliselt lauge laskumine Walker Pass’i nimelise paigani. See koht on eriline põhjusel, et sisuliselt on tegemist viimase suure maanteega enne Sierra mägesid, ehk paljud, kes mägedesse minna ei taha, lahkuvad siit rajalt. Aga see ei olnud meie plaan, oo ei! Ikka mägedesse! Aga enne linna, mis sellel korral oli pika pöidlaküüdi kaugusel. Esimest korda sellel rajal hääletasin üksinda. Olin nagu hädine narts seal tee servas, nägu leemendas higist ja nina jooksis kuuma ilma tõttu verd. Kogu selles kompotis lootsin inimeste haletsusele. Läks pisut aega, aga õige pea korjas mind peale üks tore vanapaar. Nad olid PCT kohta ühte koma teist kuulnud, kuid muuhulgas küsisid nad näiteks, kas me saame oma toidu küttimise kaudu. Eoeoeee, kui supermarketi lihaletist liha ostmine liigitub jahipidamise alla, siis jah.

Ridgecrest’i linna jõudes suundusin esmalt pitsabistroosse, kus jõin selle raja seni ühe parima kohvi. Ooo, espresso, sa oled imeline! Mul on ameerika tavapärasest kohvimaitselisest veest (või õigemini kohvimasina loputusveest) juba suur tüdimus peal. Istusime seal bistroos pikalt, teised läksid kinno, aga meie istusime Annaga edasi. Ja siis juhtus midagi! Nimelt pöördus meie poole söögikoha manager, kes pakkus meile tasuta pitsa ülejääke. Oooooooo, loomulikult olime nõus! Neli kotitäit tasuta pitsat, mis võiks veel parem olla!? Ja siis lonkisime Annaga selle raske laadungiga motelli, aga me ei kurtnud, oo ei!

Sellel korral ööbisime Motel6 nimelises motellis, mis on ameerika motellikettidest kõige odavam. Ja olgem ausad, selle raha eest luksust oodata ei tasu. AGA selles konkreetses motellis oli bassein. Jah, päris bassein! Puhusime oma õhkmadratsid täis ning ligunesime nendega basseinis nagu tõelised kuningad. Õhtusöögiks sõime veel pitsat ja siis natuke veel. Päeva lõpus pugesime puhastena puhaste linade vahele ning suikusime unele. Elu on ilus ja see nädal oli ilus!

Ning siia lõppu väike statistikarubriik.

Selle nädalaga seljatasime 150,5 kilomeetrit, mis suurendas meie läbitud kilomeetrite koguarvu 1049,4 kilomeetrini.

Over and out! Olge tublid!

3 Replies to “7. nädal – tuul!”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga