6. nädal – kõige veidramad paigad kõrbes

Oleme kõrbes, vähemalt nii väidavad vanemad ja targemad inimesed, kes selle raja on kunagi kokku klopsinud. Tegelikkuses meenutab see paik kõike muud kui kõrbe. Kui esimestel nädalatel nn superbloom’i sees kõndisime, arvasime, et seda ilu ja värskust jagub parimal juhul vaid kaheks nädalaks. Aga nüüd, kuuendal nädalal, ei näi see ikka lõppevat. Ja selle üle on mul ainult hea meel. See justkui asendab mulle kodust lopsakat kevadist rohelust, mida ma sellel aastal ei koge.

Kuues nädal tõi meieni vist kõik kõige veidramad kohad, mida PCT-l meile pakkuda on. Aga kui nüüd päris aus olla, siis ega ma ei imesta ka, sest sügaval kõrbes elavadki vist veidi ummamuudu inimesed. Aga nendeta oleks maailm kole igav paik.

Niisiis, asume nende veidrate kohtade ja kauniste kõrbevaadete kirjelduste juurde. Agua Dulce linnast ja seal elavast rajainglite perekonnast ma teile juba põgusalt pajatasin. Sinna paika me kauaks ei jäänud, järgmisel hommikul saatime oma jäänaastud Kennedy Meadows’i väikelinna, käisime Annaga ülestõusmispühade puhul kirikus ning sõime kohvikus suure hunniku ameerika pannkooke ja asusime teele. Päev oli palav ning mäkketõus raske. Kuid milline vaade meile sealt avanes! Rohelised mäeküljed, taamal kõrged mäed ning meie all Agua Dulce linn.

Uuel päeval kulgesime Green Valley väikelinna, kuigi mina ütleksin selle paiga kohta pigem küla või alevik, sest ainus pood selles paigas oli tankla. Aga see linnake peitis eneses ka ühte teist kuulsat rajainglite perekonda ning nende kodu, mida tuntakse Casa de Luna nime all. Kui rajainglid Agua Dulce linnas olid paika pannud väga ranged reeglid, siis selle paiga ainus reegel oli, et ära ole nõme inimene. Kui kohale jõudsime, siis öeldi meile, et minge tagaaeda ja leidke endale telkimisplats. Aga sellist tagahoovi pole ma varem kunagi näinud. See oli sõna otses mõttes mets, kus olid labürindilaadsed käigud üle saja (!) telkimiskohaga. Ja see labürindi lõppu ma välja ei jõudnudki. Kui olime oma telgid püsti pannud, läksime maja juurde tagasi. Meile anti värvilised nn havaii-tüüpi särgid ning lebotasime maja ees diivanitel. Täielik hipide päevahoid. Õhtul anti meile süüa ja siis oli aeg saada meie aastakäigu rätik. Aga et seda kätte saada, pidime enne tegema väikese tantsulise etteaste. Mul oli küll väga lõbus. Kuna õhtul jäime pikalt teiste matkalistega jutustama, siis oli mul üksjagu tegemist, et oma telk üles leida.

Uuel hommikul söödeti meid pannkooke täis ning läksime edasi puhkama, sest sellel päeval me matkata ei kavatsenud. Ühesõnaga, veetsime terve päeva seal ägedalt veidras paigas, vahepeal vedasime ennast tanklasse, et sealt jäätist osta. Aga rohkemaks me võimelised ei olnud. Ja nii see päev veeres, kui igav hakkas, pesin ämbris oma riideid ja olin jälle rõõmus.

Nii mõnigi matkaline oli sellesse paika päevadeks lõksu jäänud, aga meie otsustasme, et rohkem kui poolteist päeva me endale ei luba. Seega uue päeva hommikul asusime varakult teele. Ja taaskord juhatas rada meid ülesmäkke. Miks hommikud peavad alati rasked olema!? Ei tea, aga nii on. Võib-olla on asi selles, et ma pole just hommikute sõber. Aga meil tuli minna vaid 13 kilomeetrit, kuni meid korjas raja ja maantee ristmikult üks rajaingel peale ja viis meid järgmisse väikelinna. Tellisime endale süüa ning kui asusime maksma, siis selgus, et see rajaingel oli meie kamba ja kolme teise matkalise lõuna kinni maksnud. Ohsaaaaaa! Ma ei taha teada, kui suur see arve oli. Ja siis viis ta meid rajale tagasi. Aitäh, Dave! Ja siis matkasime jälle ülesmäkke. Nagu ikka pärast pausi. Kuna olime lõunale ca 4 tundi kulutanud, siis laagrisse jõudisme päikeseloojangul. Telgid, toit ja magama – teate küll, tavaline värk.

Järgmine päev tõi taaskord imelised rohelised vaated meie all laiutavale kõrbele. Ja mitte ainult. Sellel päeval täitus rajal 800 kilomeetrit ning tunnike hiljem ka 500 miili. Ja seda kõike kuumas keskpäevalõõmas. Sellel päeval ronisin mitte just väga kõrge mäe otsa ning tundsin, et see on kõige raskem tõus rajal ning seda kuumuse tõttu. Te ei kujuta ettegi, kui rõõmus ma olin, et ma ei alustanud seda rada mais, kus ainus aeg millal kõrbes olla kannatab, on öö. Aga igale tõusule järgneb langus, eks? Õnneks küll, ning suure osa pärastlõunast kulgesime üha madalamale ja madalamale. Päeva lõpetasime paigas nimega Hikertown, mis saab kindlasti koha kõige veidramate paikade esikolmikus. Keegi tüüp on raja kõrvale ehitanud matkajatle mõeldud, eee, asutuse, kus higised ja väsinud matkalised saavad ennast kasida ja puhata. Hikertown’i kohta on olemas vaid vastakad arvamused: inimestele kas see koht väga meeldib või ei meeldi üldse. Meile tundus see paik aga väga kahtlane ning otsustasime, et sinna me küll ei jää. Helistasime hoopis ühele teisele kohalikule poele, kes matkajatele küüti, sooja dušši ja telkimiskohta pakub. See oli imehea otsus! Pugisime oma korisevad kõhud maitsvat toitu täis, meile anti veel tasuta snäkke ja jäime nende tagahoovi laagrisse. Sellel kohal oli vaid üks viga: see asus maantee kõrval. Iga kord kui auto mööda sõitis, ärkasin müra tõttu üles. Ma sain tollel ööl vist vaid mõne tunni magada. Ärkasime kella viiest üles, sõime kõhud parimaid pannkooke, mis ma sellel rajal saanud olen, täis ning asusime raja poole tagasi. Põhjus, miks tollel hommikul nii vara ärkasime, oli fakt, et pidime matkama raja kõige kuumemat osa, mis kulgeb mööda Los Angeles’i akvedukti. Tavaliselt matkatakse seda osa öösel, aga meie olime liiga väsinud eelmisest ca 40 kilomeetri pikkusest päevast, et seda öösel teha. Kui aga meie rajale jõudsime, oli päike juba kõrgel ning temperatuur muudkui tõusis ja tõusis. Kõmpisime koos Xena ja Ultraga, kes kuidagi sujuvalt meie seltskonda sulandunud oli, toru peal ja toru kõrval.

Keskpäeval leidsime sillalaadse toote, tõmbasime päikesevarju üles ning jäime siestat pidama. Sõime, viskasime nalja ja naerisme, kuni enam ei jaksanud. Ja nii ca kolm tundi.

Meie lõunapausi ajal tulid meie juurde matkajatest rajainglid, kes meile külma limonaadi ja mandariine jagasid. Väga mõnus! Kui õhk oli veidi jahedam, liikusime edasi. Õhtuks jõudsime välja Mojave kõrbes asuvasse tuulikuparki. See on, või vähemalt kunagi oli, üks maailma suurimatest tuulikuparkidest. Kuna Xena jalanõud tegid talle väga haiget, otsustasime mitte nii kaugele minna, kui esialgselt planeerinud olime, ning selle asemel magasime lageda taeva all tuulikupargis keset matkarada. Terve öö ei saanud ma sõbagi silmale, sest, sõbrad, uskuge mind, tuulikupargis magamine on sama hea kui magada lennuväljal. Müra ja tuul, tuul ja müra. Aga äge oli ikkagi.

Ja milline päikesetõus meid hommikul tervitas! IMELINE! Tegin muudkui pilte, pilte ja veelkord pilte.

Kui olime ca kaks tundi kõndinud, saime lõpuks ülejäänud kamba kätte. Ning Cheese oli nendega eelmisel päeval liitunud. Milline rõõm! Tegime pika kohvipausi ning otsustasime päeva lõpuks järgmisse linna jõuda. Ainult 16 miili, mis see siis ära pole! Kõndisime üle üüratuna tunduva mäe ning tagasi alla. Õhtul saatsid meid taaskord tuulikud ning ma olin taaskord õnne tipul. Hääletasime kiiresti linna, pugisime kõhud makarone täis ja läksime motelli. Aga motelliga läks meil seekord veidi nihu. Olime kaheksakesi broneerinud kaks tuba, aga motell viskas sisuliselt meie broneeringu prügikasti. No tore! Ja õues oli juba kottpime ja meie läbi nagu läti rahad. Pika arutamise peale otsustasime ööbida linna teises otsas asuvas linna avalikul toimival lennuväljal, kus oli ka telkimisplats. Ma pole kunagi varem lihtsalt käed taskus lennuväljale jalutanud! Elamus kogu eluks! Ning see äge öö lõpetas meie kuuenda nädala.

Ning, nagu ikka, ei saa ma ka sellel korral ei üle ega ümber numbritest. Nädalaga kogunes meie taldade alla 167,5 kilomeetrit, kokku on neid kogunenud 898,8.

Nii me veereme.

Tšauka!

One Reply to “6. nädal – kõige veidramad paigad kõrbes”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga