5. nädal – Mt Baden-Powell

Kolmas ja viimane “päris” mägi kõrbes on Mt Baden-Powell. Raja alguses räägiti hirmujutte San Jacinto mäest, kuid mitte Mt Baden-Powell’ist. Kui olime San J’st üle saanud, siis selgus, et tegelikult on lumiseid mägesid kõrbes rohkem kui üks. No tore! Teisest mäest ehk Big Bear’ist saime vähese vaevaga üle, kuid umbes samal hetkel, kui olime lumest väljas, hakkasid levima hirmulood Mt Baden-Powell’i kohta. Ja need lood olid võrreldes eelmistega kõige hirmsamad. Küll kuulsime lugusid, kuidas inimesi sellelt mäelt helikopteritega päästeti ning kuulujutte, kuidas mäe all seisab ranger, kes ei lase kedagi ilma jääkirkata ja kassideta üles. Meil aga polnud ei ühte ega teist, ainult matkakepid ja jäänaastud. Päeval, mil jõudsime vahetult enne Mt Baden-Powell’i mäge asuvasse Wrightwood’i linna, nägime mäe poole suunduvaid päästeautosid, sealhulgas SAR’i (search and rescue) masinaid ja kuulsime helikopterit mäe kohal. Jah, järjekordne päästeoperatsioon. Külmavärinad jooksid üle mu selja. Eelmise kahe mäega võrreldes oli mul ikka tõsine hirm naha vahel. Ja siis kohtusime juhuslikult selle tüdrukuga, kes mäelt ära päästeti. Jumal tänatud, tal polnud suuremat häda midagi, kuid tema päästmise lugu valas veel õli minus põlevasse hirmutulle. Aga samas leegitses minus soov sellele mäele mitte alla vanduda. Julgust andis teadmine, et mäest üle minemise alternatiiviks on kõndida mäe jalamil asuvat maanteed mööda. Õnneks oli mäele minemiseni veel paar päeva aega.

Aga nüüd tagasi uue nädala algusesse. See päev oli mõnus. Ärkasime vara, sest öö oli olnud külm ning tuuline ning unetunde kogunenud vähe. Osad meie kambast olid juba eelmisel päeval linna läinud, kuid meie olime veel mitme kilomeetri kaugusel. Kella seitsmest hommikul asusime Xenaga teele ning olime nii laisad, et kõndisime terve tee mööda rajaga paralleelselt kulgevat kruusateed. Tark otsus, sest rada oli suures osas kaetud jäise lumega ning sellel kõndimine oleks tähendanud üksjagu riskimist. Aga tee peal oli mõnus jalutada. Kui jõudsime linna viiva maanteeni, pakkus üks oma koeri jalutanud mees meile küüti. Koerad istusid ees pingi peal, meie tema kastiauto kastis. Äge (ja seda ilma irooniata)! Leidsime endale ägeda Airbnb maja, tegime ise päris toitu, naabritädi pesi meie pesu ning vedelesime niisama. Leidsime linna pealt meile juba tuttava rajaingli Jackalope’i, kes meiega lebomaratoniga liitus. Ta sõidutas meid linna peal ringi ning viis meid umbes poole tunni kaugusel asuvasse REI poodi, mis on hiigelsuur matkatarvete pood. Jah, me olime nagu lapsed kommipoes. Ostsin endale uue veefiltri, sest Sawyer’i uus “imetoode” Micro Squeeze, mille olin Eestis soetanud, ei saanud oma tööga üldse hakkama. Minu uus REI poest soetatud filter, vanema generatsiooni Sawyer Squeeze, töötas, ja töötab siiani, aga imeliselt.

Tagasi Wrightwood’is, kuulsime, et järgmisel päeval lubas vihma sadada, kõrgematel kõrgustel lund. See oleks küll halvim asi, mis võiks juhtuda, kui me mäel oleme! Otsustasime veel üheks ööks sinna majja jääda ning järgmisel päeval slackpacking’ut proovida. Mis on slackpacking? Sisuliselt tühja seljakotiga matkamine, sest kõik, mida ma ei vaja, jääb linna. Jackalope sõidutas meid ja meie tühjad seljakotid raja algusesse, asus koos meiega rajale ning andis võtmed Xena kätte, kes teisele poole raja otsa vastu sõitis ning meile sealt vastu matkama hakkas. Keskel kokku saades andis Xena võtmed tagasi ning pärast korjasime ta teisest raja otsast (koos ühe teise matkalise nimega Ultra) peale. 8 kilomeetrit rajast taaskord tehtud. Meie slackpacking lõppes Mt Baden-Powell’i jalamil ning saime selle mäemüraka lähedalt ära vaadata. Palju lund ja palju puid, aga ei ühtegi ranger’it. Ühesõnaga, kuulujutud on alusetud ja järgmisel päeval oli plaan mäkke ronida, või vähemalt seda üritada.

Uuel hommikul ärkasime vara ja asusime teele. Jackalope viis meid mäe jalamile js otsustas meiega koos üles ronida. Äge, ta oli meile paari päevaga nii lähedaseks saanud, et pidasime teda juba osaks meie kambast. Nagu ikka, plagasid poisid ees minema ning meie tüdrukutega matkasime koos. Mõni minut pärast rajale asumist tulid meile kaks naist vastu, kes otsustasid tagasi pöörata ning mööda maanteed jalutada. Lumi oli hoolimata varajasest kellaajast juba pehme ning rada lume all raskesti jälgitav. Ütleme nii, et sellel hetkel, kui neid nägin, olin 90% kindel, et teen sama, mida need kaks naist tegid, kuid ma ei tahtnud liiga kergesti alla anda. Raja esimesed sajad meetrid olid lumevabad, kuid üsna kiiresti muutusid lumelaigud pidevaks lumikatteks. Üritasime, nii palju kui võimalik, rajal püsida, kuid õige pea andsime alla ning usaldasime oma eelkäijaid, kelle jäljed viisid otse üles mäkke. Nii hakkasime üles ronima, sisuliselt kõndisime justkui järsust trepist üles, sest jäljed lumes olid tugevad. Ja nii ca 800 vertikaalselt meetrit, aega tippu jõudmiseks kulus ca 3 tundi. Mida tipu poole jõudsime, seda hõredamaks jäid puud, kuni ühel hetkel neid enam polnudki. Ja vaated olid lummavad! Ja ühtäkki taipasin, et teekond üles oli olnud kümme korda kergem, kui olin kartnud. Uskumatu! Kui tippu jõudsime, ootasid poisid meid seal juba ees. Tähistasime tippu jõudmist kummikommide söömisega, tegime pilte ning ajasime juttu. Imeline paus 2860 meetri kõrgusel merepinnast.

Õige pea pidid aga Cheese, kes pidi nädalaks tagasi Kanadasse sõitma, ja Jackalope tagasi mäe jalamil asuvasse parklasse laskuma ning meie mööda mäge edasi Kanada poole matkama. Hüvastijätt oli kurb, kuid teadsime, et näeme neid veel.

Nüüd algas lõbus osa, mööda mäeharja tasapisi allapoole laskumine. Osad meist tegid seda tagumiku peal alla libistades, teised tossudel suusatades. Pinge oli maas ja lõbu laialt. Mööda mäeharja liikusime mitu head tundi, pidevalt allapoole suundudes. Umbes kilomeeter enne laagrisse jõudmist läks rada aga keeruliseks. Jäljed läksid mäeharjalt otse alla, kuid miskipärast tundsime, et peame rajal püsima. Kuid rajal ei olnud ühtegi jälge ning see ei kulgenud enam mäeharjal, vaid nõlval. Ning see nõlv oli jäine ja järsk. Ühel hetkel avastasime, et oleme rajal kahe jäise lumelaigu vahel lõksus, tagasi minna me ei tahtnud ning nii tõmbasime varrukast välja plaani B – minna otse mäe nõlvalt alla maanteeni. Mõeldud-tehtud. Parasjagu nuputamist, tagumiku peal kelgutamist ning puude ja kivide vahel turnimist ning õige pea olimegi maanteel. Sealt edasi andsime jalgadele valu ning kõndisime parklani, milleni rada teisel pool mäge välja jõuab. Teel parklani nägime mitmeid teisi jäljeradasid mäest alla tulemas, me polnud ainsad, kes ohutuma tee valisid. Poisid aga jõudsid kenasti laagrisse ning nii ööbisime kahes eraldi paigas. Meie seadsime oma telgid üles kohaliku DC ette, et vähegi tuulevarju leida. Öö oli üsna külm ja tuuline ning ega me vist keegi palju ei maganud. Eks emotsioone oli ka palju ning mõtted ei lasknud magada.

Hommikul ärgates nägime ees tuttavt nägu – Ultrat. Selgus, et ta on suur kohvihoolik ning keetis meilegi kohvi. Kohvi joodud, kotid selga ning minek. Ees ootas Mt Williamson, seekord küll mitte tipp, kuid arvestatav tõus ikkagi. Ning nagu mäkke minnes selgus, olid osad selle mäe nõlvad kaetud lumega. Mis siis muud ikka kui jäänaastud alla ja ettevaatlikult läbi lume. Kulutasime sellele mäele mitu tundi ning jõudsime sama maantee peale välja. No tore. Küll aga juhtus seal mäel midagi toredat – sain endale nn rajanime, millega mind nüüd kutsutakse. Minu teiseks nimeks on inglise keeles Patience, mis eesti keeles tähendab kannatlikkust. Enda meelest on mulle kannatlikkust antud kulbi asemel teelusikaga, aga kui mu kambajõmmid nii arvavad, siis las ma olla pealegi edasi Patience. Ah ja, sellel päeval sai meil kuu aega rajal oldud. Taaskord väikene verstapost. Aga ülejäänud päev oli suhteliselt monotoonne, nimelt kõndisime suurema osa teest maanteed mööda, sest nagu selgus, elab raja vahetus läheduses mingi peenemat liiki kaitsealune konn ning selle tõttu on liiklus rajalt maanteele suunatud. Eks iga konn ole kõrbes väärtus omaette. Mingil hetkel püüdsime ka poisid kinni, nad olid piisavalt laisad, et jätsid Mt Williamson’i vahele ning kõndisid terve tee mööda maanteed. Kui taaskord päris rajale saime, täitus meil rajal 400 miili. Juhuu!

Laagrisse kõndisime igaüks omas tempos, sõime kõhud täis ja pugesime tuttu – tavaline rutiin. Järgmised päevad kulgesid juba tagasi tavalises rütmis, kuiv maa jalge all ning pinge maas. Küll aga avanesid meile üha paremad ja paremad vaated, lausa nii head, et ühel hetkel tundus mulle, et näen kaugel taamal läänes ookeani. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

Nädal jätkus aga eriti kuuma päevaga, lilled õitsesid nagu pöörased, ning esimest korda nägin ka lõgismadu. Tegelikult isegi kaks või kolm korda. Esimesel korral ma madu ei näinud, küll aga ütles mulle ees kõndinud tüdruk, et kivi taga on lõgismadu, teisel korral lõgistas madu raja kõrval põõsas ning kolmandal korral nägin pisikese lõgismao saba. Ning seda kõike ühe päeva jooksul. Üks tüdruk nägi tollel päeval lausa kuute lõgismadu. Mul vist vedas. Tolle maduderohke päeva lõpetas aga tore üllatus. Jackalope oli tagasi meie kandis, seega parklas, milleni rada viis, ootasid meid pitsad, külmad joogid ja tore seltskond. Õhtul läksime veel karavaniparki jäätist sööma ning päeva lõpetasime Madagaskar 2 multika saatel lageda taeva all parklas uinudes.

Nädala viimane päev möödus teist korda slackpackingut harrastades. Teekond oli lühike ning tühjade seljakottidega kerge. Ning milline kaunis udune hommik! Nautisin iga hetke.

Poolel teel tuli meile vastu Jackalope koos külmade jookide ja maiustustega. Ta hellitas meid ikka väga ära. Õige pea jõudsime Agua Dulce väikelinna, kus on palju ägedaid kaljusid ning üks ulmeline rajainglite pere. Nad pesevad matkaliste pesu, saadavad pakke välja, nende hoovis saab telkida ning ennast pesta. Ja matkalisi on seal palju. Seal lõpetasime oma päeva ka meie, kuid enne käisime järgmisteks päevadeks toitu ostmas ja burgerit söömas. Õhtul vaatasime veel multikaid ja ajasime juttu. Mõnus lõpp pikale nädalale.

Viies nädal oli minu jaoks suur eneseületus ning seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks Mt Baden-Powell’i tippu ja sealt ühes tükis alla jõudmise pärast ning teiseks, ma ei jooksnud lõgismadudega kohtudes kiljudes minema.

Viies nädal, hea nädal.

Ning siia lõppu, nagu mul traditsiooniks saanud on, natuke ka numbreid: viiendal nädalal jalutasime kokku 145 kilomeetrit, kokku on läbitud kõigi nädalate jooksul 731,3 kilomeetrit.

Tšauka, olge mõnusad!

3 Replies to “5. nädal – Mt Baden-Powell”

  1. Wow, mis vaated!

    Väga tubli oled ja teil tundub väga lahe kamp kokku saanud! Eks head asjad juhtuvad ikka põhjusega 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga