4. nädal – kahe mäe vahel

Pole midagi mõnusamat kui alustada uut nädalat puhkepäevaga. Hommikul hääletasime linna, teadmata, kus täpselt päeva veedame. Kuna meid on seitse, siis saabusime linna mitmes jaos, kohtumispaigaks oli kohalik kohvik. Kui olime kõik lõpuks sinna kohvikusse jõudnud, pugisime kõhud pannkookidest täis. Nii hea! Siin mandril ei ole pannkoogid õhukesed nagu meil, vaid paksud, küpsetuspulbriga tehtud koogid, millele määritakse ohtralt võid ja moosi ning valatakse siitupiga üle. Kolmest-neljast pannkoogist saan tavaliselt kõhu väga täis ja kaloreid on nendes ka mustmiljon, mis on ühele õigele matkalisele väga meelepärane. Ja pannakate juurde käib kindlasti kohv, mis on siin pigem pruun kohvimaitseline vesi. Latte, cappuccino ja muu säärane itaaliapärane udupeen kohv tasub siin ära unustada, seda eriti väikelinnades, kus Starbucks puudub. Aga vähemalt on kohvil tasuta refill’id ehk iga natukese aja tagant tuleb teenindaja ja valab su tassi taas täis. Ja nii lõpmatuseni, kui seda vaid soovid. See leevendab veidi latte puudumise valu.

Pärast võimast hommikusööki helistasime kohalikele rajainglitele, kes meie seitsmese pundi üles korjasid ja oma kodus lahkesti võõrustasid. Nende kodu oli väga veider, üsna segamini ja must, aga kõigest hoolimata äge. Meile tehti ringkäik ning seejärel läks pererahvas tööle ja meie olime omapead. Käisime pesus, pesime oma riideid ja jõime limonaadi. Väga tšill. Varsti korisesid meie kõhud aga jälle. Kõige kiirem ja vähem jalavaeva nõudev lahendus sellele probleemile oli tellida pitsa. Ja arvake ära, kes selle meile kohale tõi. Meie rajaingel! Selgus, et ta töötab pitsapoisina. Lahe! Õige pea tuli ta koju ja hakkas meile süüa tegema, toiduks spagetid tomatikastme ja lihaga ning magustoiduks jäätis. Muus osas puhkasime niisama, vaatasime telekat ja ajasime juttu. Ühesõnaga, tavapärane matkaliste puhkepäev. Õhtul panime oma laagri elutoa põrandale püsti ning magasime nagu beebid. Ahjaa, selles peres on kolm imetoredat koera, keda öösel ja päeval muudkui paitasime.

Uuel hommikul käisime poes, ostsime viie päeva jagu toitu ja molutasime natuke veel. Pärastlõunal asusime taas teele ning matkasime ligi 10 miili. Rajale jäid hiljuti põlenud alad ning kaunid männimetsad. Laagripaika jõudes oli meid seal ees ootamas veel palju matkalisi, kes olid samuti samal päeval linnast välja jalutanud.

Järgmine päev kulges paljude matkajatega koos liikudes. Veidi enne lõunalt üle järjekordse mäe jalutades avanes meile väga dramaatiline vaatepilt uute valgete mäetippudega. Mount Baden-Powell ja sõbrad olid meid ees ootamas, kõik kurjakuulutavalt lumega kaetud. Mägesid ümbritsesid tumedad pilved, mis draamat ainult juurde kerisid. Huuh, sinna lähemegi. See oli minu ainus mõte. Aga nende mägedeni oli veel mitu päeva aega. Õnneks.

Uued valged tipud.

Pärastlõunal ilmutasid need mäed ennast veel korduvalt, kuid selleks ajaks olid kurjakuulutavad pilved nende ümbert haihtunud. Palju parem! Pärastlõunal saime ühte jõge kolm korda ületada, mis võttis mõtted mägedelt ära. Jõgi oli nii lai, et kuiva jalaga sealt läbi ei saanud. Võtsin aga heaga tossud jalast ning kahlasin läbi. Vesi oli mõnusalt jahe ning jalad said ka puhtaks. Meie punt matkas teistest matkalistest veidi kaugemale, seetõttu saime nautida vaikust ja rahu. Tegime lõket ja vaatasime võimast päikeseloojangut. Ilus lõpp ilusale päevale.

Meie retke 25. päev tõi meile hulganisti elamusi. Hommik oli raske, maastik tundus üksluine ja pisut igav. Tegelikult pole siin igavaid ja üksluiseid maastikke, asi on pigem selles, et ma pole just kõige suurem hommikute sõber. Päeva esimesel poolel venitan jalgu enda järel ning vaatan iga viie minuti järel, kui kaugele ma jõudnud olen. Ja nii peaaegu igal hommikul. Nii ka sellel hommikul. Aga õige pea jõudsime kauaoodatud 300. miili tähistava postini. Tuju oli kohe sada korda parem. Lükkasin oma jalgadesse teise käigu sisse ning kimasin edasi, et võimalikult kiiresti lõunapausile saada. Ainus probleem oli, et olime kambaga eelnevalt kokku leppinud, et sööme lõunat kuumaveeallikate juures. Aga sinna oli meie laagripaigast üle 20 kilomeetri vantsimist. Lõunale jõudsime umbes poole kahe paiku ning lõunaks pugisin tortilla‘sid. Pärast seda ligunesime poole pundiga kuumaveeallikates. Vesi nendes oli arvatavasti ligi 40 kraadi soe, või õigem oleks öelda, et 40 kraadi kuum. Kaua ma selles vees istuda ei jõudnud, sest tundsin, kuidas minust saab vaikselt puljong. Kobisin veest välja, pesin näo külmas jõevees puhtaks ning asusin jälle teele. Ja see õhtupoolik oli imeline. Mäed, lilled, õhtune päike ja 500 kilomeetri täitumine – see on retsept imeliseks enesetundeks. Jalutasime veel edasi, möödusime ühest veidrast tammist, kahlasime jõest läbi ning jõudsime lõpuks laagrisse. Õhtusöögiga kaasnes viie tärni vääriline päikeseloojang. Panime oma telgid liivale püsti ning kui tuli esimene tuulepuhang, siis kolm telki vajusid kokku, nende hulgas minu oma. Nojah, edaspidi panen vaiale omakorda kivi peale, seda eriti liivasel pinnasel.

300 miili!
Kuum, oi kui kuum!
Ja 500 kilomeetrit!
Õhtupäike!

Kui selle päeva hommikul andsime jalgadele valu, siis uuel hommikul lausa piitsutasime neid ning seda ainult ühel põhjusel – lõunaks lubati pitsat. Lõunaks olime selja taha jätnud ligi 24 kilomeetrit ning lõunaks tellisime endale pitsat. Pool pitsat per nase ja kõik lapsed olid jälle rõõmsad. Pikutasime veel veidi ning umbes nelja paiku asusime taas teele. Laagrisse jõudsime veidi enne päikeseloojangut, enne und pugisime veel toitu ja ajasime juttu.

Kohe, kui hommikul silmad lahti tegin, oli mul selge siht silme ees. Selleks oli jõuda lõunaks Cajun’i, kus on lühikese jalutuskäigu kaugusel rajast McDonald’s. Teekond sinna oli uskumatult ilus, vaade oli avar ning kõrbe asemel laiutas maastikus lilledega heinamaa. Ohkasin vaimustusest ja näljast. Viies käik jalgades kimasin McDonald’si poole. Lõunaks pugisin kõike, mida neil pakkuda oli. Mac pole vist kunagi varem nii hea olnud. Veetsime seal mitu tundi ning pärastlõunal lahkudes ootas meid ees veel vaid 10 kilomeetrit. Veidi pärast McDonald’sist väljudes tuli üks mees meiega juttu ajama. Ta pistis meile igaühele, kes tollel hetkel seal olid, 10 dollarit näppu ning ütles, et meie järgmine lõuna on tema kulul. Inimesed on siin ikka väga lahked, uskumatu! Seejärel vudisime üle küngaste oma laagripaika, vaated, mis meid sellel teel saatsid, olid endiselt imelised. Kui olime oma laagri püsti pannud ja istusime oma pottide ümber, et õhtusööki valmistada, tuli meie juurde üks võõras tegelane ja kutsus meid oma auto juurde, mis peitis endas hunnikut oreo küpsiseid ja külmasid jooke. Selle võõra nimi oli Jackalope ning ta matkas seda rada kaks aastat tagasi. Ajasime pikalt tee ääres juttu, sõime küpsiseid ja jõime limonaadi. Õhtul jätsime temaga hüvasti ja kobisime magama, sest järgmine päev tõotas tulla karm.

Nädala viimane päev tõi meile ulmelisena näiva mäkketõusu. Mägi, mille otsa tõusime, oli jalamilt ca 1500 meetrit kõrge. Sisuliselt kõndisime üles terve päeva. Rada üles oli aga uskumatult lauge ning tõus tänu sellele üllatavalt kerge. Kõrgematel kõrgustel olin taaskord aeglane kui tigu ning päeva teisel päeval jõudime esimeste lumelaikudeni, mis neid veel omakorda aeglustasid. Kui laagrisse jõudime, olime päevast väga väsinud. Öösel tõusis tuul, mis oli nii tugev, et kartsin, et mu telk lendab koos minuga minema. Öö oli külm ning ainus, mis mind soojendas, oli teadmine, et järgmisel öösel magan soojas hostelis.

Neljas nädal möödus kahe suure mäe – Big Bear ja Baden-Powell – vahel. Terve nädala tundsin kerget ootusärevust ja kerget pelgust uue mäe ees. Aga mind lohutas teadmine, et see on viimane kõrgem mägi kõrbes. Tuleb sellest üle minna ja ongi kõik.

Ning siia lõppu pisut numbreid ka. Nädala lõpetasime 586,3. kilomeetril, seega neljanda nädala saagiks oli 158,6 kilomeetrit.

Vot nii. Sellised on muljed neljandast nädalast. Varsti-varsti saate lugeda, kas ja kuidas üle mägede sain ning mis kõik sellele järgnes. Aga seda kõike juba uuel nädalal.

Olge tublid!

5 Replies to “4. nädal – kahe mäe vahel”

  1. Kas me tõesti ainult kuu tagasi käisime sind ära saatmas? Mulle tundub, et sa oled seal juba terve igaviku olnud 🙂
    P.S. Iga kord, kui ma su blogi loen, siis Siim arvutab kõrvalt ja kokkuvõtvalt ta ütleb, et sellise tempoga läheb sul üle aasta aega 🙂

  2. Eluseiklus on sul! Ja see on nii vinge ja sinulik, et oled end mingisse seltskonda haakinud! Sa oled selles nii osav ja loomulik!

    Uusi kergeid mäkketõuse ja erilisi sisevaatlusi! 🙂

  3. Dear Liisi,

    I am glad to see that you are enjoying this journey and are safe. This is Emma’s (Samantha’s) mom. My phone number is (386) 864-2082, Please reach out to me if you ever need anything. We live in Florida, on the other side of the U.S., but if you need help, we can help you. Best wishes.
    Aradhika Webber.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga