3. nädal – kõrbelumi

Kas mäletate, kuidas mu eelmine nädal lõppes? Jah, õigus, raske päevaga, mille käigus ronisime vertikaalis ligi 1500 meetrit. Ning seda kõike põhjusel, et jõuda meie esimese tõelise mäeni. Mäeks oli San Jacinto, lühidalt San J, sest keegi meist ei oska seda nime õigesti hääldada. Kohe, kui uue nädala hommikul laagrist lahkusin, oli mul vastas lumi. Ning sellel korral mitte laiguti, nagu see oli olnud eelmisel päeval, vaid kogu maa oli kaetud paksu jäise lumega. Aga jäine on hea. Miks? Sest siis lumi veel kannab ning sellel on mugav käia. Kui päike päeva jooksul lume plögaks sulatab, siis on tulemuseks lirtsuvad tossud, üle põlve ulatuvad “aiapostiaugud” ning ebakindel jäljerada. Ühesõnaga, sulalumi on halb, ning seda igas mõttes. Aga lihtne loogika ütleb, et kui õues on ca 20 kraadi sooja, siis läheb lumi lõpuks ikkagi sulaks. Ning lumel on veel üks halb omadus – see peidab raja enese alla. Liiga sageli juhtub lumes kõndides, et keegi on teinud jäljeraja ette ning teised jälgivad seda pimesi usaldades. Tegelikult juhib sageli pime pimedaid ning jäljerada on tegelikust rajast kaugel-kaugel.

Kus on rada?
Vaated on lumes sumpamist väärt.

Kolmanda nädala esimene päev möödus meil suuremas osas lume sees koperdades. Aga kogu päeva saatsid meid sellel lumisel mäetipul imekaunid vaated. Pole ka ime, sest rada kulges paiguti ligi 2660 meetri kõrgusel merepinnast. Sellistel kõrgusel ronides tunned juba päris hästi, et õhk on veidi hõredam. Vähemalt meile tundus nii, sest iga samm oli raske ning liikusime aeglaselt kui teod. PCT rada päris mäe tippu ei lähe. Sinna viivad harurajad, aga see oleks tähendanud omakorda ligi 500 meetrit tõusu. Ei, aitäh! Üks meie kamraad võttis selle teekonna ette, pildid tipust olid muidugi imeilusad. Eks natuke kade olen ka, aga tollel päeval ma seda vist ise ei oleks suutnud. Päeva lõpetasime hilja, ligi 9 paiku õhtul ning esimest korda sellel reisil panin oma telgi püsti lumele. Öö oli külm ning hommikul olid lumest märjad sokid ning jalanõud kangeks külmunud.

Leia pildilt matkajad.

Reeglina on nii, et kui ronid mäe otsa, siis pead sealt ka kuidagi alla saama. Nii ka seekord ning sellele kulus terve järgmine päev, mille sisse jäi ligi 30 kilomeetrit ligi 2000 meetrit vertikaalis laskuvat rada. Suurem enamus sellest kulges mööda ühte mäe külge paljude tagasipööretega. Lumes saime käia vaid päeva esimesed kilomeetrid ning sealt edasi läks õhutemperatuur laskudes kuumaks, lausa väga kuumaks. Vaade oli kaunis, kuid kuna see muutus päeva jooksul vähe, siis oli meil mäe jalamile jõudes kõigil ikka tüdimus peal. Aga lilli oli madalamatel kõrgustel taaskord väga palju. Mäest alla jõudes ootas meid ees ligi kilomeetrine asfalteeritud teelõik, millel kõndides sain endale peaaegu villid. On lausa uskumatu, kuidas erinevad teekatted jalgadele mõjuvad.

Lilled!
Teetähiseid on igasuguseid.

Aga päev lõppes suurepäraselt. Kui olime kiirteeni jõudnud, võtsid meid peale ühe meie kamraadi vanemad, viisid meid burgerit sööma ning tema vanaema majja ööbima ja puhkepäeva veetma. Sellises elumajas pole ma vist varem käinud. Selles oli neli vannituba. Jah, lugesite õigesti, neli vannituba. Ja loomulikult bassein mullivanniga ning hiigelsuur köök. Ja pererahvas oli nii lahke! Järgmised poolteist päeva poputati meid taaskord korralikult. Imeline puhkepäev, mille jooksul ei väljunud ma vist kordagi majast.

Burger!

Järgmisel päeval kutsus meid aga rada loodusesse tagasi. Päeva esimesel poolel ostsime kiiresti järgmise viie päeva söögid ning seejärel taas rajale. Seljakott oli pärast toitude ostmist ulmeliselt raske! Ning rada hakkas uuesti orust tõusma. Nende kahe kombinatsioon ei olnud just meeldiv. Matkasime tagasihoidlikud 15 kilomeetrit, mis olid hingematvalt kaunid! Mäeküljed olid taaskord kaetud paksu lillevaibaga, paistis õhtupaike ja tuul sasis mõnusalt juukseid. Sõnad ei suuda seda tunnet edasi anda, mida tollel õhtul kogesin. Puhas rõõm!

Õhtuvaated.

Sellelt mäelt tulime.

Laagrisse jäime kohiseva jõe äärde ning uue päeva hommikul tervitasid meid kõiki kondensatsioonist märjad telgid. Kui ööbida orus jõe ääres, on see sageli paratamatu. Uus päev tõi taaskord kõrgustesse ronimise, mida kroonisid ennelõunal avanenud kaunid vaated lumiste mäetippudega. Aga seda lõbu polnud pikalt, sest sama kiiresti kui sinna mäeharjale ronisime, laskusime uude orgu. Ning sealt algas poolteist päeva kestev ülesmäge teekond mööda oru põhja taaskord üles. Oru põhjas oli aga jõgi, millest kõndidime vast ligi 25 korda läbi, sest kord oli rada ühel, siis jälle teisel pool jõge. Noh, tegelikult oli rada suures osas suurvee ajal ära uhutud ning reaalsuses kõndisime seal, kus vähegi tasasem oli. See lõik oli mõne meie grupiliikme lemmik, teisele jälle ebameeldivaim lõik. Mina kaldun vist pigem sinna teise gruppi. Maitsed, ka matkaradade osas, on erinevad.

Kus on rada? Pole aimugi.

Kui olime lõpuks sellest orust välja saanud, saime jälle lumel kakerdada, sest olime taaskord jõudnud ligi 2500 meetri kõrgusele. Ööbisime suure kambaga ühes onnis, millel polnud ei aknaid ega uksi. Terve öö puhus aknast külm tuul ning magasin heal juhul kokku neli või viis tundi. Huuh, tore, et see öö mööda sai.

Uuel hommikul olin üks esimestest, kes laagrist lahkus ning nautisin üksinduses selle mäe viimast tõusu ning viimaseid lumelaike. Rada tõusis ligi 2600 meetri kõrgusele, kuid lund oli võrreldes San Jacinto’ga vähe. Pärast tõusu oli rada lõpuks ometi taaskord allamäge ning päeva lõpuks oli meie jalgade all ligi 32 kilomeetrit. Ööbisime umbes poole kilomeetri kaugusel maanteest, et uuel hommikul Big Bear’i linna puhkepäeva veetma minna.

Lumi ei jäta meid maha.

See nädal oli tõeline kontrastide nädal. Olime ühel päeval kõrgel mäel ning järgmisel madalal orus. Ühel hetkel oli meil külm ning teisel hetkel matkasime kõrbeleitsakus. Ning mul on siiani raske uskuda, et kõrbes võib nii palju lund olla. Mägedes on kõik võimalik.

Ning nädala kokkuvõtteks natuke numbreid ka. Kokku oleme kolmanda nädala lõpuks kokku läbinud 427,7 kilomeetrit, mis on veidi enam kui kümnendik kogu teekonnast. Kilomeetrid vaikselt kogunevad, aga lisaks ka kogemused ja elamused. Aeg lendab linnutiivul ning mul on raske uskuda, et olen rajal nii pikalt vastu pidanud. Olen südamest tänulik, et saan siin rajal olla.

Olge seal kodumaal terved ning ärge laske kevadväsimusel võimust võtta!

5 Replies to “3. nädal – kõrbelumi”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga