2. nädal – meeldiv rutiin

On lausa uskumatu, kui kiiresti siin rajal päevad mööduvad. Esimese nädala uued ja intensiivsed kogemused on asendunud meeldiva rutiiniga. Olgem ausad, nii pikal matkal on kerge rutiin vältimatu ja ka vajalik, sest muidu saaks aju korraliku ülekoormuse osaliseks. Teine nädal tõi enesega kaasa mõnusa rütmi, päevad muutusid ühtlasemaks ning matkamine muutus, ja muutub siiani, iga päevaga üha loomulikumaks tegevuseks. Keha hakkab samuti harjuma. Ah jah, arvake ära, mitu villi mul selle aja peale tekkinud on. Õige vastus on mitte ühtegi. Olen ise ka meeldivalt üllatunud. Küll aga kiusasid mind teise nädala alguses kerged põlveprobleemid, mida olin enne reisi väga kartnud, sest põlved on alati olnud minu murelasteks. Nädala lõpuks oli see mure aga kadunud, sest keha hakkab vist igapäevase kiusamisega harjuma.

Esimesel nädalal väljakujunenud kambaga jätkub ka minu edasine teekond. Kambas on meid kokku seitse, reeglina matkame eraldi, kui me just rajal kogemata kokku ei satu. Laagripaiga valime eelneval õhtul koos välja ning nii teame kõik, kus järgmisel õhtul kohtume. Tegelikult oleme üks paras punt introverte, kes juhuse tahtel kokku on sattunud. Ja mulle see väga sobib. Õhtuti paneme telgid püsti, sööme lõkketa ringis õhtust ja kobime seejärel umbes kella 8 paiku magama.

Need toredad laagriõhtud…

Aga nüüd teise nädala sündmustest lähemalt. Uue nädala algus tõi enesega kaasa veel enam lilli. Lillede õitsemine liigub madalamatelt kõrguselt kõrgematele, seega suure tõenäosusega jalutan lillede sees veel mitu edasist nädalat. Ja need õied! Alguses üritasin kõiki neid lilli üles pildistada, kuid nüüdseks olen loobunud, sest neid on lihtsalt nii palju. Ning nendel hetkedel, kui tuul ei puhu, on õhk olnud täis lillede imelist aroomi. Mitmel hetkel olen peatunud, silmad sulgenud ning kujutlenud, et kõnnin kodus südasuvisel lilleaasal. Ja peagu igal korral on see mind samal ajal ka pisut kurvastanud, sest koduigatsus tikub vaikselt ligi. Aga eks ma olen sellega arvestanud, et esimene kuu on koduigatsuse mõistes kõige raskem, tuleb lihtsalt mõtted mujale suunata.

Lilled! Kollased vahelduvad valgete, lillade ja oranžidega.

Matka üheksandal päeval alistasime pidulikult 100 miili piiri. Minule, kes ma endiselt arvestan vahemaid kilomeetrites, oli see lausa teine pidupäev, sest 100 kilomeetrit oli täitunud juba mitu päeva varem. Aga topelt 100 ei kärise. Järgneval päeval jõudsime mägedest orgu, kus meid ootasid ees lilleniidud ja lehmakarjamaad. Ja seda kõrbes! Sõbrad, ma ütlen teile, kõrb ei ole elutu ja kõle paik, see on mitmekesine ja täis ilu. Muidugi on seda elu ja ilu kevadel kohe eriti palju, seega, kui tahate kunagi kõrbe külastada, siis on minu soovitus seda teha kevadel. Aga lehmad ei olnud selle päeva ainus vaatamisväärsus. Meie teele jäi ka PCT üks kuulsamaid turistikaid – Eagle Rock. Nagu nimigi ütleb, on tegemist kotkakujulise kiviga. No ja olgem ausad, see kivimürakas meenutab ikka väga kotkast. Loomulikult ronisime selle otsa ja tegime palju pilte. Eks matkajad ole ka ikkagi ainult turistid, me lihtsalt liigume vaatamisväärsuste vahel palju aeglasema tempoga.

Peaaegu nagu Lõuna-Eestis.
Ausalt, sõnnik lõhnab ühtemoodi nii Eestis kui Ameerikas.
Roheline ja lopsakas versus tume ja tugev. Kumb jääb peale?
Kotkast näete?
Jah, selle seltskonnaga rändangi. Tegelikult on meid rohkem, aga seda, kus meie meie ülejäänud kambajõmmid selle pildi tegemise ajal olid, mäletab vaid tuul.

Kivimüraka juurest viis rada meid edasi Warner Springs’i linna. Seal on terve linnak ainult matkajate päralt. (Ülikallis) pood, ämbridušš, hiigelsuur telkimisala ja tualett – kõik, mida üks matkasell vajab. See linn on selline paik, kuhu nii mõnigi matkaline mitmeks päevaks “lõksu” jääb, sest elu kihab ja kõik vajalik on käe-jala juures. Meil õnnestus selle paiga kombitsatest aga pääseda ja ööbima me sinna ei jäänud.

Uus päev tõi uued huvitavad kohtumised. Raja ääres elab üks sell nimega Mike, kes on oma kodu matkajatele avanud. Kui ta satub parasjagu kodus olema, siis küpsetab ta matkajatele tasuta (või õigemini annetuste eest) pitsat. Ja uskuge mind, see pitsa oli nii hea! Aga kõik muu selle paiga juures oli veider, liiga veider. Kõik kohad olid minu silmis kasutut rämpsu täis, tüüp ise oli kanepist pilves ja kaks matkalist, kes alustasid oma matka jaanuris(!), olid sinna ikka lootusetult “lõksu” jäänud. Aga nagu enne ütlesin, siis pitsa oli hea. Ja vesi kohutav. Matkal kehtib kirjutamata seadus, et vett, mida loodusest või mõnest kahtlasest kraanist võtad, tuleb filtreerida. Nii tegin ka Mike’i poolt võetud veega. Nüüd on mu filtril vist igavesti sellest veest kloori maitse juures. Edaspidi väldin igasuguseid veemahuteid nagu tuld.

Olgu vesi kui halb tahes, vaated on siin alati priimad.

Järgmine, matka 11. päev oli siiani selle retke pikim, päeva jooksul läbisime ca 35 kilomeetrit. Kõik vaid selle nimel, et jõuaksime õhtuks Paradise Valley kohvikusse. Seal kohvikus sõin oma elu kõige maitsvama burgeri. Ja järgmisel hommikul sinna juurde veel kolm hiigelsuurt pannkooki. Nämm! Aga söömispidu sellega ei lõppenud, sest pärast pannkookide söömist korjas meid ühe meie kambajõmmi ema peale ning viis meid Palm Springs’i linna puhkepäevale, mille vältel meid sõidutati, toideti ning poputati nii kuidas võimalik. Õhtul ligunesime veel mullivannis ja sõime ohtralt jäätist. Tõeline luksus, kuid seda vaid ööpäevaks.

Juheiiii, bassein!
Pidu, salat ja pillerkaar!

Selleks, et pärast seda imelist päeva taaskord matkaeluga kohaneda, võtsime järgmisel päeval asja rahulikult ning matkasime vaid 12 kilomeetrit. Ülejäänud päeva pikutasime ning sõime vaheldumisi. Kuid kogu see puhkus ei suutnud meid ette valmistada meie järgmiseks päevaks. Päeva sisse mahtus küll vaid 25 kilomeetrit, kuid selle eest ligi 1500 meetrit vertikaalset tõusu ning seda osaliselt lumes. Raske, oi kui raske. Laagrisse jõudsime alles pimedas ning pärast sööki pugesime kohe põhku. See raske päev lõpetas ka meie seltskonna teise nädala.

Üles ja alla. Ja uuesti üles.
Rasketel hetkedel matkame tavaliselt plikadega kolmekesi. Koos on kergem.
Ränkraske päeva imeline õhtuvaade.

Olen üsna veendunud, et teid huvitab, kui mitu kilomeetrit ma nende kahe nädalaga läbinud olen. Vastuseks on 282,3 kilomeetrit, millega olen tegelikult päris rahul, sest matkarajal oleme veetnud kahest nädalast 12 päeva. Seega on meie seltskonna keskmine päevane kilometraaž (kui puhkepäevad välja jätta) 23,5 kilomeetrit.

Vot nii. Selliseks kujunes minu teine nädal. Palju uusi päevi ja nädalaid on veel tulemas. Olen põnevil ning ootan õhinaga, et saaksin oma edasiseid seikluseid teiega jagada. Seniks, olge tublid ja minge matkama, ilmad meie armsal kodumaal on kuuldavasti imeilusad!

5 Replies to “2. nädal – meeldiv rutiin”

  1. Eile sai ka meil pisike matk ette võetud.Järgmisel nädalal norra mägedesse matkama.Muidugi mitte nii pikad päevad kui teil seal.Aga jõudu ja jaksu edaspidiseks….

  2. Sa oskad väga elavalt matka emotsiooni edasi anda, nagu ise oleksin seal kõrbes. Ja väike kadedus on hinges ka lugedes 🙂

  3. Nii vahva! Teeb kadedaks, et ma ise selline “hull” ja “hipster” ei ole. Optimism Sinus elab ja las elab edasi! See on inspireeriv.

    Sinus on olemissära!
    Ootame koju!

  4. Liiiiiisiiii, õudselt äge! Elan kaasa! Olen su väärt nõu kuulda võtnud- käisin 15 kiloga Scoutsil ja NKK juhtide öörännakul 27 km. Saadan sulle häid mõtteid ja kallikalli, oled eeskujuks ❤️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga