1. nädal – kõnni, söö, maga

17. märtsi hommik. Seisan PCT lõunapoolsel monumendil. Olen nii rõõmus ning ärevil üheaegselt, et mõned hetked enne monumendini jõudmist, on mul silmad kergelt märjad ja suur ja õnnis naeratus näol. Samal ajal ajab ainuüksi mõte ligi 4200 kilomeetrist ja poolest aastast mulle tõelise hirmu nahka. Kogenumad matkajad ütlevad, et ei tasu Kanadale mõelda, vaid peab seadma väikeseid eesmärke. Väga väikeseid eesmärke, näiteks esimesse linna jõudmise või 100 km/miili täitumise. Nii üritangi mõelda. Hing sees värisemas, kirjutan logiraamatusse oma nime, teen veel viimased pildid koos oma rajaingliga, topin korraks näpu läbi Trumpi müüri Mehhikosse ning teele ma asungi.

Esimesed kilomeetrid ma vist muud ei teinudki, kui otsisin kivide tagant ja põõsaste alt lõgismadusid. Alguse hirmud, teate küll. Kolmandal miilil kohtasin Saksamaalt pärit Annat, kellega matkasime koos mitu päeva. Vaated hakkasid ilmet võtma, eemal sinasid Mehhiko mäed ning peade kohal vurasid aeg-ajalt USA piirivalvekopterid. Iga veidikese aja tagant nägin kividel erisuguseid sisalikke, aru- ja kivisisalikke need küll ei meenutanud. Esimeste mägede otsa ronimine oli RASKE, sääremarjad olid kivikõvad ning peas keris mõte, et kas nüüd nii hakkabki olema. Tegelikult olid järgnevad päevad veel raskemad, eriti kolmas, kus tõusmine ca 19 km jooksul ca 950 vertikaalset meetrit. See on umbes sama hea, kui venitada Suur Munamägi Pärnu randa ning siis kolm korda järjest tippu ronida.

Kolmanda päeva õhtul ööbisime juba 1800 meetri kõrgusel männimetsas. See mets oli muu kõrbega võrreldes kuidagi kodune, ainus erinevus olid männikäbid, mis olid nii suured, et kui üks selline peaks pähe kukkuma, siis on peapõrutus garanteeritud.

Oma retke neljandal päeval saime paraja lollusega hakkama. Teadsime, et ilm läheb mõne tunni jooksul halvaks, aga otsustasime oma kambaga ikka Mt Lagunalt välja matkata. Paari tunni pärast oli nii hull raju kohal, et saime rahe, vihma ja lume käest paraja õppetunni. Ja kui mägedes sajab, siis pole tegemist kerge sabinaga, vaid kõik see, mis pilvedest tuleb, tuleb horisontaalselt. Ühesõnaga, õige pea olime ka läbi kõige paremate vihmariiete ligemärjad ja haledad nagu kassipojad. Esimene ettejuhtuv varjualune oli piknikukoha välikäimla, kuhu me kõik ennast sisse litsusime, et sooja ja varju saada. Siis hääletasime Juliani linna, kus ööbisime üheksakesi kaheses hotellitoas.

Järgmisel päeval olime peaaegu sama viga kordamas, kuid enne sai kaine mõistus meid kätte ning otsustasime veel üheks ööks linna jääda, tasuta pirukat süüa ning oma varusid täiendada. Sellel öösel oli meid kaheses toas tagasihoidlikult vaid seitse. Terve öö ladistas korralikult vihma ning hommikul saime aru, kui targa otsuse me olime just teinud.

Kuuenda päeva hommikul asusime taas teele ning sellel korral oli ilm imeilus. Ning millised vaated meie avanesid! Käisin terve päeva ringi nagu mõni narr, suur õnnis naeratus näol. See vist ongi see tunne, mida hikers high tähendab.

Järgmine päev asendas kaugvaated lillevaadetega. Viimased kuud on siin piirkonnas haruldaselt palju vihma sadanud ning soojade ilmade saabudes puhkeb kogu kõrb korraga õiteilusse. Seda nähtust nimetatakse superbloom’iks ehk superõitsenguks, ning uskuge, see õitemeri on sõna super väärt. Kõrb, mis muul ajal on kuiv ja pruun, on praegu kui lopsaks lilleaed. Isegi kaktused õitsevad! Ja kaktuseid on siin palju, üks uhkem kui teine. Ühe mäe peal oli neid nii palju, et nimetasin selle isekeskis Kaktusemäeks. Pärast neid kaktuseid tunduvad minu aknalaual elu ja surma vahel vaakuvad kaktused kuidagi eriti mõttetud. Ja need lilled on meid saatnud kõik meie esimese nädala viimased päevad. Kõrb on kaunis ning täis elu.

Matka kuuendal päeval magasime lageda taeva all kui kauboid ennemuiste. Kui välja jätta asjaolu, et meie asjad olid hommikul kastest ligemärjad, siis oli see väga ehe elamus.

Seitsmenda päeva lõunal ootas meid aga kiirtee silla all kamp inimesi, kes matkalistele burritosid pakkusid. Pärast mõtlesime oma pundis, et see oli vist esimest korda elus, kui võõrastelt silla all kõhklemata toitu vastu võtsime.

Esimeste päevade muljed on kuidagi eriti ehedad. Nendes on nii palju avastamisrõõmu, õppimist, uusi tutvuseid – just nagu lastel. Tore on teha midagi uut ja avastada maailma enese ümber.

Ja kui küsite, kas ma olen esimese nädala jooksul kõik maailma mured oma peas ära lahendanud, siis vastus on ei, kaugel sellest. Nüüd, esimese nädala lõpus ma tunnen, et hakkab tekkima selline mõnus rutiin ning kõndimine kui tegevus tundub üha loomulikum ja kergem.

Üks asi, millest olen veel aru saanud, et igasuguseid toredaid kõrvaltegevusi siia planeerida ei tasu, sest elu rajal tegelikult koosnebki kolmest suuremast tegevusest: kõndimisest, söömisest, magamisest ning kõige selle lõputust kordamisest. Aga kõiki neid tegevusi teeme siin põhjalikult, näiteks magama läheme päikese tuhmudes ja ärkame uue päeva koidikul. Ja kui vähegi saame, siis sööme kõik toidu ära, mis vähegi kätte satub. Lihtne elu on mõnus!

Happy trails!

4 Replies to “1. nädal – kõnni, söö, maga”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga